reede, 5. juuni 2015

SIRELITE TEEKOND

Pühapäeval helistasin A-le ja jutu sees kõlas tema lause: "Sirelid on täisõites." See tegi mind kohe ärevaks; rahustasin end mõttega, et ta viibib teises kliimavöötmes. See oli suur vale endale. Ütlesin, et plaanin Sirelite Retkele minna...
Kolmapäeval, kui oli torm ja katuselt kaks plaati suure kaarega ära lendasid, siis istusin toas ja viisin mõtted mujale A-le helistades. Ta küsis esimese asjana, et kas käisin Sirelite Retkel.

Ja siis järgmisel päeval läksin... tuult veel jätkus.


Kui lasta sirelil vabalt kasvada, siis saab nõnda.

Tee.


Mulle meeldib omapäi olevates aedades viibida. Ma ei mõtle neis millelegi, ainult vaatan taimede kasvamist. See on zen. Meeles on vaikus.




-

Olin pildistamisega nii ametis, et ei märganudki, et on ilmunud ilus tüdruk.

Arjassaare maastik.

Hari on küla nimeks saanud.

Vaheldus.

Rukis ja Pilistvere kirik.

Pilistvere. Tihti, kui näen võõrliigist okaspuid, siis mu meelest kaob vaikus. Nad on siin nii võõrad! Samas, selle pildi raskesti kirjeldatavus on vaikusele väga lähedal.

See küüditamisohvrite memoriaal on väga mõjuv - see, et mäletajad on toonud kivid.

Nulgudega on siin suurelt tegutsetud.

Surnuaed:
Vanad tammed surnuaia aia ääres. (Üks puu oli kolmapäeva-tormis murdunud.)
Surnuaedades on väga huvitavad kooslused.



Jüri rist ja Krõõda rist ja pisut kõrval on Mardi rist.




Sirel kabeli tee ääres-kohal.



Ja pisut eemal ühe aia ääres on ungari sirel. Oh kuidas ta mulle meeldib!

Harilikud sirelid.

Veel üks vaade kirikule.



-
See on juba järgmine küla...



Veel samas külas:





-

Kabala mõis. Kabala mõisa park on isikupäratu, nii nagu siinkandi mõisapargid enamasti on. Nüüd teda järgukaupa uuendatakse: niidetakse võsa; eemaldati ohtlikud puud, asemele istutati uued ja veel istutati uusi puid ja põõsaid (enelarühmi) - mina nimetan uut kujundust istutus-stiiliks.
Mõisa-süda on ansambel. Aga kui mõisasüdames on ebakõlad, siis on pilt must. 

Mõisa viljapuu-aias on säilinud mõned õunapuud; esiplaanil on 'Seerinka'.

Viljapuu-aia päris-värav.
Kaks erinevat tatari kuslapuud:


-

Plaanin Pojengide Retkele minna...


3 kommentaari:

  1. Ilus. Naudingute kaitseala. Käia, näha, tunnetada aega ja ennast ajas ning selle kulgemises, peegeldada hetke...
    Oleks rohkem aega... Eriti palju vaadelda oleks lapsepõlveradadel, mäletada jalgteed niidetud karjamaade vahel ja näha praegu sellel kohal metsa, mäletada tõistre lakitud väravaid, pitskardinaid, lilleklumpi...ja näha praegu kuidas vööruses kasvab põdrakanep, aias taraenelas, igal pool ja sirelid...jaa, sirelid olid seal ka. Valged.

    VastaKustuta
  2. Sirelid, jah neis on midagi erilist, küllap lapsepõlv ja õnneõied :) Surnuaedades meeldib mullegi kolada aga mahajäetud aiad teeksid meele väga kurvaks, seda ma vist nautida ei oskaks. Sinu retked jälle kosutavad hinge, et keegi teine on käinud, näinud ja tunnetanud, ei puutu nii otseselt enda hingekeeltesse

    VastaKustuta