Üks mu lemmik-aednik, Fernando Caruncho ütleb: "Et olla originaalne, selleks pead teadma oma päritolu."
Väikses ja kinnises aias peegeldab vesi taeva avarust. Taimeliike on vähe ja nad on kohale iseloomulikud; tagasihoidlike õitega puud tekitavad aias lõhnapilvi.
Caruncho...
-
Minu eelmise postituse teks mõjus võibolla nii, et pean lugu ainult looduslikest aedadest. Enda arvates olen ikkagi paljususi hindav inimene. Näiteks olen kahes Eesti eraaias kohanud väga toredat jaapanlikku aiaosa, kummagi aia perenaisel pole aianduslikku eriharidust; üks neist on kunstnik...
Kultuur on huvitav ja tore on kui seda teistega jagame.
Minu eesmärk on juhtida tähelepanu meie oma (aia)kultuuri olemasolule. Kuigi me võime ju öelda, et meil esimese Laulupeo ajal jooksid sead taluhoovil ringi ja et mis aiandus maarahval ikka oli. Maarahvas elas kogu maailmas tol ajal suhteliselt sarnaselt. Aga siiski olid meil puhtad õued olemas ja varsti tulid mõisaaedadest floksid jalgtee kõrvale ja pojengid akende alla. Jne. Aed arenes koos taluga.
Kuigi meie eluviis on hoopis erinev 100 aasta tagusest, tahan ma siiski, et meil oleks seos olnuga. Et vanad (miks mitte ka uued) talukohad kasutaksid endisaegseid jooni, et me teadvustaks oma pärandit.
Nii sageli on eesti ajakirjades suuri EESTI maa-aedu, kus vana õuna-aia asemele on rajatud avar muru ja selle servadesse loogelised istutusalad, see pilt on sarnane Euroopa linnaserva luksuslikele villa-aedadele. Ja mulle see ei meeldi.
Mul on köögi akna lähedal lindude söögimaja. Eelmisel aastal läksid mõnedki kaeraseemned kasvama. Tore oli vaadata kaerapäid sõnajalgade ja bergeeniate vahel õõtsumas. Rohkem meeldisid mulle maastikud, kus oli jaapani aia elemente. Natuke ka enda maavillasest elufilosoofiast. Vaidlemine on mõttetu tegevus, sest absoluutset tõde pole olemas. Arutlemine on parem kuna võib viia kompromissini. Thea
VastaKustutaMinu eelmise postituse teks mõjub ehk tigedalt ja nii nagu ülistaksin ainult looduslikke aedu, nagu oleksin mingi ususektiline. Enda arvates olen ikkagi paljususi hindav inimene. Aiad on erinevad. Eesti eraaedades võib kohata väga mõnusaid jaapanlike aiaosadega aedu (olen sattunud külastama kaht (2) aeda, kummagi aia perenaisel pole aianduslikku eriharidust: üks neist on kunstnik ja teine... ). Kultuurihuvi on hea asi ja tore on kui me suudame(oskame) seda ka teistega jagada. Minu jaoks on nad huvitavad. Huvitavad on ka kollektsiooni-aiad. Jne.
KustutaMinu eesmärk on juhtida tähelepanu meie oma (aia)kultuuri olemasolule. Kuigi me võime ju öelda, et meil esimese Laulupeo ajal jooksid sead taluhoovil ringi ja, et mis aiandus maarahval ikka oli. Maarahvas elas kogu maailmas tol ajal suhteliselt sarnaselt. Aga siiski olid meil puhtad õued olemas ja varsti tulid mõisaaedadest floksid jalgtee kõrvale ja pojengid akende alla. Jne. Aed arenes koos taluga.
Kuigi meie eluviis on hoopis erinev 100 aasta tagusest, tahan ma siiski, et meil oleks seos olnuga. Et vanad (miks mitte ka uued) talukohad kasutaksid endisaegseid jooni, et me teadvustaks oma pärandit.
Nii sageli näen ma eesti ajakirjades suuri Eesti maa-aedu, kus vana õuna-aia asemele on rajatud avar muru ja selle servadesse loogelised istutusalad, see pilt on sarnane Euroopa linnaserva luksuslikele villa-aedadele. Ja mulle see ei meeldi.
Minu postitused on ajendatud huvist antud teemade vastu. Öeldakse, et üks loll jõuab rohkem küsida, kui sada tarka vastata. Samas küsija suu peale ei lööda. Hetkel on tegemist suurte pindadega. Ootaksin huviga postitust teemal - väike kaunis koduaed. Jõudu Thea
VastaKustuta