SAKALA KÕRGUDTIKUL, MATKA TEINE PÄEV.

Öö läbi sadas. Vaikselt. Hommikul kaheksaks pidi järgi jääma... nii ka oli. Ma ei ole viimase 15 aasta jooksul kordagi telgis maganud; jään ikka vedruvoodit eelistama. Aga siiski, selle madratsi peal oli üllatavalt hea uni... pikutasin pärast öist telginihutamist peaaegu mõnuga (ennem oli maamuhk ribisi pressimas). Ja täitsa soe oli. 

Telgivaiad.

See on nüüd siis Heimtali mõisa kõrvalhoone ehituslaadi näide. Esiplaanil on küün, taga ringtall. Kivipostid on väga stabiilsed ehitise-osad.

Teine küün, see mis temast järel on.

Ringtalli sisse on ehitatud spordihoone-raamatukogu, maja valmis 2008. Hoone arhitekt on Peep Jänes. Heimtali Põhikooli spordihoone pälvis Eesti Kultuurkapitali preemia.
Peep Jänese loomingusse kuuluvad tähtsamatest töödest nõukogudeperioosist Mustamäe 5. mikrorajooni keskus (nn ABC-5 koos restoraniga Kännu Kukk), Tehvandi suusakeskus, olümpiapurjespordikeskus Pirital, Projekteerijate maja Rävala puiesteel, kauplus Turist Tallinnas; tema viimase kahekümne aasta loomingust on enim tähelepanu pälvinud galeriikohvik Viru tänaval, Stockmanni kaubamaja ning Heimtali Põhikooli spordihoone. Lisaks sellele on Peep Jänes tegelenud mitmete ajalooliste kultuuriobjektide (sh Estonia teatrihoone ja Eesti Draamateatri) renoveerimisega.

Mõisa peahoone kõrval on lasteaed. Lihtsa joonega arhitektuur on alati nauding. Lasteaia-maja ei mõju igavana, vaid puhta, korraliku ja kindlana.

Heimtali mõisa peahoone, ehitatud 1855-57; praegu Heimtali Põhikool.

Nagu ikka on mõisakeskus rajatud looduskaunisse kohta.

Selle metsa sees me eile ratastega sõitsimegi.

Ja nüüd juba uus kant - Puiatu küla maastik... teiselpool Raudna jõe orgu paistab Alustre küla maastik.

Puiatu Lasteaed-Kool. Koolimaja kahekorruseline hooneosa ehitati põhikoolina 1934-36. Õpilasi oli siis 99; nüüd  on kuues klassis koos lasteaiaga 20+10 last.

Siinne kooliaed on alati uhkuse koht. Eesti maakoolidel on aiad olnud 19. sajandi keskpaigast saati. See aed kannab 1934-36. aasta vaimu ja 1951. aasta joont. Aia vanus teeb koha eriti väärtuslikuks.

Nüüd juba teel Ruunaraipe luidetele; enne seda on Tohvri küla. 

Siin külas tehti ammu aega tagasi telliseid. Suuremalt plaaniti asi käsile võtta 1951. aastal. Tellisetehas läks käiku 1963. aastal ja lõpetas 1974. aastal. Hiljem toodeti siin puitvilla ja uksi-aknaid; praegu toimetatakse siin puiduga.

Küla majaderea lõpetavad tellisetehase kuus töölistemaja. Tüüpmajade 45 ruutmeetrised läbikäidava toaga kahetoalised korterid on eriti võimsa (lõpu)saluudina paisatud Tallinnas Mustamäele 4-5 korruliste sektsioonelamutena (seeria 1-317).  

Tellised on olnud siin kvaliteetsed.

Ruunaraipe luited. Mets, mis on igal ajal.

K. naine tegi õhtul seenepraadi; andsin endagi poolt 3 seent kaasa.

Metsast väljudes on kahel pool teed oblikapõllud; mekkisime ära.

Varsti keeras K. Viljandi poole rongile, mina jätkasin teed üksi.

Vastsemõisa meierei ja veel midagi. Meierei ei ole enam meierei ja?.

Vastsemõisa Rahvamaja. Kolhooside ajastu lõpus toimus omapärane võistlus: kes teeb uhkema kultuurimaja. Kolhoos "Kalju" plaanis sellist. Projektid tehti Maaehitusprojektis. 2660 ruutmeetrise põrandaga hoone arhitekt on Urve Rukki. Majas on 300 kohaline saal. 1988. aastal oli moes postmodernism. See on stiil, mis tahtis kaotada standardse (masina)esteetika. Maja valmis uuel ajal, 1996. aastal, jäädes siis juba ebavajalikult suureks.
Punastest tellistest ladu kujutab viljapäid.

Hoone ümbruse haljastus on ehituslik. Vaatasin siit ja sealt, et mõista joonte keelt; muhu männa ots nagu on, aga ülejäänu jäi arusaamatuks. Mõnikord on vaja linnu vaadet, et orienteeruda arhitekti töös, sest arhitektid teevad asju laua kohal. Paljud asjad aga ei tähendagi midagi, on arusaamatud.
Praegu on hoones lisaks saalidele ja baariruumile lasteaed, raamatukogu, noortekeskus, valla teeninduspunkt ja perearstikeskus.

Paplite taga on korterelamu. Mõlemad on eesti maastikus võõrapärased. (Kolhoosinostalgia?)

Järgmisest teeotsast keeran vasakule ja uuesti vasakule...

Küngaste vahel on veesooned.

Paremal pool heinamaal tegin toidupausi, aga ma ei mäleta, millest sai energiat ammutatud; lonks veinist(?), salami vorstist(?), ... ; näeh, kulus ära.

Pärl.

Eesti maa.

Üllatusena olen jõudnud 1160 elanikuga linnakesse. Selline on Suure-Jaani linna-ääre tänav.

Esimese hooga mõtlesin, et küll on kentsakalt lõigatud puu, aga siis mõtlesin laiemalt, et näe, lehist on võimalik ka nii kõrgrtasemelise aiakujundus-vormina kasutada - peen kunst. Mõte läks veel kiina-kääna edasi. See puu mõjub nagu oleks aasta-jagu aiandusharidust saanud, uskuge!

Vesiroosid võtavad end õhtuks koomale.

Kuldvitsad Suure-Jaani surnuaias.

Kirik ja surnuaed on kõrvuti.

1300 paiku ehitatud kirik.

Kirikuaias on kirikumõisa ait.

Kirikumõis oli mõis kirikuga. Kirikumõisa häärber oli veel äsja luitund-pruuni värvi ja võsas.
Laut-tall.

Tuletõrjedepoo aastast 1904.

See on minu lemmikaed Suure-Jaanist. Need vanad elupuud (Thuja occidentalis) annavad eesaiale ruumilisuse - kui vähe on selleks vaja!

Nüüd juba taas põldude vahel... seda talu vaatan alati: õunapuud ja elupuud ühes reas, vabalt. See rida on nagu oliivipuud ja küpressid. Samas ikkagi väga eesti aed. Huvitav.

Nõnda algab Sakala kõrgustiku lõpp. See on kõrgustiku kõige põhja-poolsem nukk; kõrgustiku kolmnurkset kuju kaartilt vaadates... tipp.

Nõnda lõppeb Sakala kõrgustik... laskumisega Navesti jõe orgu. Navesti jõgi voolab teisel maastikul.