PIRNÕUN, 'TALLINNA PIRNÕUN'

Esmakordne pomoloogiline kiri 'Tallinna pirnõuna' kohta pärineb aastast 1794.

Siin aias on puu kasvanud 53 aastat. Vanaisa pidas vajalikuks ainult selle puu ära toomist oma eelmisest aiast, mille rajamise katkestas Siberi vangiaastate 9 aastane paus. Eks ta lastele rõõmuks tõi. See puu olevat olnud juba päris suur, kui toodi; aga ma ei usu, et ta transportis üle 10 aastast puud - aga mine tea. Ka seda ma ei tea, kuidas vanaisa oma poliitilise paragrahviga üldse piiritsooni jäänud pere juurde tagasi sai. Ainult olen kuulnud lugu, kus ta vaidles tagasipöördumise dokumentide kirjutamise juures, et mitte Kingissepp Leningradi oblastis, vaid Kingissepp ostrova na Saaremaa. Sellega nad seal ei olevat nõustunud - sellega see lugu lõppes. Igatahes Saaremaale ta ilmus ja seal ka jalgealune varsti tuliseks tehti, nii ta võttis pere kaasa ja tuli mandrile ära. Ehitas veel ühe maja ja rajas veel ühe aia.

See puu ei tahtnud alguses üldse kanda... teda rõngastati ja kiusati muud moodi, aga ei midagi...

Vanemana kannab pirnõun igal aastal. Ühel aastal, kui aed oli õuntest tühi, siis temal oli üks õun. Saak ei ole küll suur, aga ikka täidab tagaaia õunte lagunemis-lõhnaga.
Külmakahjustusi pole puul näha, see-eest viljapuu seenvähki esineb tal kõige rohkem.

Puu on kõrge püstise kasvuga. Vanat õunaaeda ma eriti ei hoolda; olen mõnda puud pisut harvendanud ja ka kuurikatusele kasvanud oksad ära lõiganud. Suure saagiga ja suure tööga pole mul midagi peale hakata, mõlemad on väsitavad.

Vili on maitselt magus. Maitsehinnet kahandab koore veidi mõrkjas (kuiv) maitse. Üleküpsenud viljad muutuvad jahuseks. Osad õunad muutuvad puu otsas läbipaistvaks; nad on mahlast rasked ja tohutult head. Klaari (läbipaistvaid) õunu ma puult ootangi.