SAKALA KÕRGUSTIKUL, MATKA ESIMENE PÄEV

Nädalavahetuse-ajastu plaanisime koos sõbraga rattamatka ajaks. Esmaspäevaks lubas laus-sadu. Kolme plaanitud päeva asemel jäi kaks päeva. Olin nii pingsalt kulgemise plaane teinud, et jätsin nüüd kahele päevale jäänud teed juhusel ja ka sõbral orienteeruda. Alustasime ikka minu valitud teedel; rongiga Viljandisse ja sealt kõrvalteede kõrvaldeedele. Viljandi tagune kant on nii kaugel ja nii lähedal, et pisike telkimisega rattamatk on seal põhjendatuim.

Maastike nautimine on üks minu kirgedest.

Läksime alustuseks Heimtali kandi äärepidi Õisu keskele.

See talumaja on sätitatud Heimtali mõisa Marna karjamõisa rehte. Heimtali von Sievers on olnud vaimustuses ümarate postide kasutamisest konstruktsioonis. (Vaata teise päeva postituse osa Heimtali keskusest.) Marna rehi on ilmselt Heimtali keskuse ehitamise kaasaegne, 1860ndatest.

K-ad huvitas hüljatud silohoidla kompleks; küsis minu käest, et kuidas silo tehakse. Ütlesin: "Rohule piserdatakse sipelghapet," ei tea kust selline pisiosa on külge hakanud ja ei tea kui päris tarkus see on.

Ja siis edasi piknikumetsa poole... . Ühes teekurvis haukus suur koer, ei tea, kas ka kurjalt. Igatahes minul pani adrenaliini tiirlema ja K. näitles ignorantsust. Varsti sai K. aru, et see oli meie sihiks võetud teekäänak. Mina arvasin, et see otsetee veel tuleb. Olin endas väga kindel... lõpuks jõudsime ikkagi asfalti peale tagasi. Otsetee jäigi teadmiseks. Ja kui poleks koera olnud, oleks enne suurt teed üks omapärane aed nägemata jäänud:

See lai kiviaed, rohkem nagu vall ja veiste rajad ja pügatud rohi tekitas taaskohtumise tunde. Millal ma siin olin? Kunas?

On selline aed - tee ja kivivalli vahel.

Vaade ühelepoole valli.

Vaade teiselepoole valli. Luureandmed näitavad, et kogu selle talumaa üks serv on ääristatud kiviaiaga (kivivalliga).

Aiataguses aias.

Ja siis piknikumets...

Siin, vanal tuulemurrul rikastas suutäisi pohl. Hea kõigega. Siruta käsi välja ja hinga metsaõhku; siin maitseb tavaline valge leib eriti hästi.

Pilvikud on ehteks.

Mõne aja pärast tutvusime Aru talu aiaga.

Valgeklaar oli kõige söödavam.

Eesti maastik ühe küla tagumises sopis

ja sealt edasi ühes teises külas, tegelikult mitmes külas.

Mis puud seal kõik kasvavad?

Tee ääres kasvab lõuna poolt Euroopast pärit hõbepappel, Populus alba.

All orus on Õisu soo ja Õisu järv helendab taeva poole. Tamm, Quercus robur keset maad.

Sealt alt, Kõpu jõe oru kallakut-pidi me tulime.

Õisu järv vaatetornist vaadatuna. Õisu järv oli vanasti minu kodukoha kõrval, nii sada meetrit eemal musta pilvena. Kuidagi üks härg hoidis seda kinni ja nii osavasti, et isegi kalad ei pudenenud "järvest" välja. Aga veis on siiski rändloom. Ilmselt siis sügisel läks järvega lõuna poole. Loodi põrgu juures üks vana tark (selgeltnägija) mehike köhatas; härg ehmus ja osa vett koos mõne kalaga solpsas kohe maha. Mehike jõudis veel öelda: "Õissu läheb!" Ja läkski ja jättis seal järve maha.

Õisu mõisa vesiveski.

Inimesi on siit suuresti lahkunud.

Mõisa õlleköök Veskijärve kaldal.

Kuldvitsad ja hõbepajud.

Kreek, Prunus insititia.

Kartulisorteerijad. Kas tõesti ehitati jääkeldri peale korterid? Jää toodi järvest ja kasutati suvel piima jahutamiseks.

Vesiveski ots.

K. käis Veskijärves ujumas; vesi oli üllatavalt külm.

Kõrvalist rada pidi tulles tegin mõisa peahoonest pilti. Turvamees lähenes seljatagant hääletult, viisakalt ütles: "Siin on kutsetega üritus." Mul oli kahju, et nii pika maa taha tulles ei saanud pargiga tutvuda; imelik, et mulle, veinigurmaanile siis veiniüritusele kutset ei saadetud! Kogu ümbrus oli saginat ja autosi täis; seda ma ei pildistanud.

Vana Viljandi maantee kase-allee, taamal paistab Õisu järv.

Maantee viis meid sohu. Tee koht oli nii tihedasse rohtu ja võssa kasvanud, et seda mööda sumada polnud mõtet. Siin samas kõrval on uus maantee, aga lai savise põja ja turbase kaldaga kraav on vahel. Sinna võib põlvini sisse vajuda. Läksime tagasi.

Päeva ootamatuks lõpp-punktiks valisime Loodi põrgu. [(Olime targad mehikesed.)]

Vilklev liivakivi.