TUULEHOOG

Täna raiusin kaks mustsõstra-põõsast välja. Naha tegi soojaks. Kükitasin seal; päike paistis, kuused olid linde täis ja taevas. Kiivitajad sõtkuvad ja ronkade omavaheline vaikne veebruari-õrnutsemine on möödas, nüüd kaitsevad juba pesa ja kes teab mida nad seal üleval kõrgel teevad. Ja lõoke laulab. Ja tuul liigutab maas eelmise aasta lehti.

Ja enda teadmata tegin ka pahandust: lõikasin ühe saladuse õunapuu otsast vähemaks; eks siis teinekord teavad, et loll on sellist asja saladuses hoida.
Ükskord juhendasin õunapuu ümberpookimist, tegin oksatüükad puule valmis ja näitasin ette kui lihtne see on. Igale tüveharule soovitasin panna ühe sordi. Täna lõikasin enda arvates ühe sordi ehk oksa puust välja, et väärtuslikumatele ruumi anda. Maas oksi laasides nägin, et üks haru on teist tooni ja õiepungi täis, järelikult eriti varajase viljumisega. Tegin järelepärimise anomaalia asjus: selgus, et tegu oli saladusega - et oli kasutatud  seemikakuse latva, et näha, mis sealt tuleb, huvitav! Aga miks pidi see saladus olema? Muidugi mõistan üllatuse võlu.
Nüüd otsin võibolla siis uue üllatuse koha.

Lumikellukesed on ikka lahedad.