SELLINE ON ELU 2

Täna lõhub tuul. Kuigi soe (+8,2) ja aias tiir tehtud ja taimed nähtud, siis õues olla ei saa; tuul teeb närviliseks, lõhub pead. Raport:

1) kõige lõunapoolsem roos ikkagi hallitab maapinna juurest ja varred on tumedad - tegelikult ma ei tahagi roose suuresti kasvatada, aga noh ükskord sai ostetud kolm (3) kolme haruga paljasjuurset roosi 0,5 roosi hinnaga, nendest ühe kinkisin aasta pärast ära. Siis on veel üks surnuaia prügimäele visatud potiroos ja kaks korteri-inimeste toodud potiroosi, tõid, et kasvata! Ja väänroos määris ennast ise pähe. Mulle piisaks näärelisest roosist, Rosa pimpiellifolia aia nurgas (mis on olemas) ja vaimu-maailma roosidest: üks lihtsa õiega eye-ga punane roos ja siis üks roosa; neid ma küll raha eest ei materjaliseeri,

2) varajased pojengid on ninad maa-seest välja pistnud,

3) silla nuppu nägin,

4) üks umbrohi õitses,

5) kaks põldpüüd olid aeda tuulevarju tulnud, vaevalt et tedred

6) ja jänes on toimetanud.

Tänaseks küll.

KUNAGI SAIN ILMA PÜSILILLE-PEENRATA hakkama.

See suur ümara võraga seemik-õunapuu kandis brilljantseid õunu. Aga ühel tuulisel põuasel aastal oli tal liiga palju õunu. Järgnes ka külm tuuline lumevaene talv. Puu ei pidanud vastu - suri murdudes paari aasta pärast kevad-tormis. Tuulepoolne võraosa oli selleks ajaks juba lõpetanud; tuuletegur mängib aias ikka suurt rolli.

Lage. On elatud ja elatakse. 

Puude algus.

Ja kruusatee on nüüd musta värvi tee.

Ja see metsatukk on vahepeal ära kadunud. Ja aed oli teist moodi.