pühapäev, 23. märts 2014

ÄRGE TEISTELE RÄÄKIGE!

Täna varahommikul ärkasin üles: mis, kas olen nüüd ikkagi päris hulluks läinud? Hääled. Külm higi tekkis särgialla ja kuklataga kuumas. Rahulikku und enam ei tulnud - ikka nagu hääl. Lõpuks tõusin voodist ja vaatasin köögiaknast välja: kõik oli rahulik ja ütlesin häälekalt ühe lihtlause ja läksin tekialla tagasi. Ikka nagu kahtemoodi hääled. Pikapeale uinusin.
Hommikul välja minnes kuulsin jälle hääli, suur kohin ja muu. Minu maja oli tuhande (ebatäpne arv) hane poolt ümberpiiratud...

Ja päeval tekkis vaimne tasakaalutus; selle viljad on alumisel pildil.
Nimelt, eile rattaga sõites nägin üht pirnipuud mahajäetud aias. Kesk-Eestis on selline nägemine päris erakordne. Linnades ja kaitstud kasvukohtades on pirnupuid ikka, aga maal-lagedal on pirnipuu eriline nähe.
See pirnipuu on kasvanud külmavõetud puu alusest. Juurevõsusid ei ole, puu kasv on nõrgapoolne, tüvi ja oksad on terved, viljal südamiku ümber kivisrakud - kirjeldus sobib Morna seemneaia seemikaluse M1-ga. Miks ta ei võiks selle järglane olla? Kraapisin lehekihis nagu musträstas; kolm vilja võtsin välja ja uurisin. Võtsin viljad pihku ja mõtlesin... minu eelmisel aastal teadlikult (süsteemselt) korjatud pirniseemned sõid hiired sügisel kuivamisnõust ära - puhas töö oli, ainult paar auguga kesta oli veel alles... kui siit otsin seemneid, siis üks aasta ei jäe vahele, aga samas, SÜSTEEM ei oleks algselt mõeldud süsteem. Lasin pruunidel plönnidel maha kukkuda.

Täna hakkas enda inertsus häirima; võtsin jalgratta ja tõin neid pruune plönne niipalju kui leidsin.


1 kommentaar:

  1. süsteemiväline tegevus on mõnikord vägagi ergastav ja viljakas ja ausõna, mitte kellelgi ei räägi, et hääled... :D

    VastaKustuta