ÜKS ALGUSTEST,

mis mitte kuhugi ei juhata.
Seekord alustasin erinevatest lehekujudest. Oli võimalus nii alustada, vaatasin ja asusin asja kallale.
Mulle meeldivad metsa-aiad /varju-aiad. Üks ilusaimaid on Tartu Ülikooli Botaanikaaias. Mina ei ole nii suure töö mees, ei hakka kunagi multši tassima ja võõrast loodust looma. Kui, siis natuke. 
Tegin vana elupuu ette metsiku muljega peenra, mis tegelikult oli lauspäikese käes, kuigi jättis mulje, et kasvab metsast välja. Sai selline petlik peenar.

Nurmenukk, Primula veris ja aedmaasikas, Fragaria ananassa 'Variegata'

Roos (Hybrid Tea) 'Sebastian KNEIPP' ja teised. Puude-esine peenar on värvide poolest tagasihoidlik: helesinine, valge, kollane. Aga taimede lehed on kõiksuguste kujudega.

Ees-peenras on suvelilled oma lööki alustamas. Taga-peenra aktsent puude ette täitsa sobis...

Aga siis paelus mind üks mõte, tõesti, ainult üks mõte... Taga-peenart enam pole. Andsin sealt pooled taimed ära. Osad viskasin komposti. Mõnda aega hoidsin veel kaht sordinimega taime, et nimi tõstab mõne jaoks nende väärtust, aga needki viskasin lõpuks komposti. Keegi on veel vahejaamas (kompostihunniku lähedal), talle lubas üks kaasatundlik inimene järgi tulla. Eks minulgi ole kahju mõnest mälestuse toest loobuda. Ega see kerge ole. Samas mälestused... . Mis lilleaias mõistusepärast on?

Nüüd loon UUT PILTI...