ELVA

See ei ole 5890 elanikuga Elva, vaid hommikune 5841 elanikuga Türi. Ühest linnast teise.

Elva raekoda. Minu lapsepõlves oli see maja ilma tornita ja kolmnurkfrontoonita Elva haigla. Huvitav, et lihtne atika otsustati ei teagi kas nüüd öelda moodsama või vanamoodsama frontooniga asendada; igatahes, maja proportsioonid on nüüd paigast ära.

Väikelinnad püüavad ikka millegagi silma paista; nii suurt jõulupuud pole vist kellelgi! Lambid puusani ja pisut viltu vajunud.

Päris kuusk teiselpool teed.

See kirik on esimene, kus olen käinud. Hoidjatädi viis meid igale poole. Oli jõulu-teenistus, H. saatis ka meid armulauda saama. Kirik oli seest valge ja ehitud kuusk oli (või oli kaks kuuske). Lainelise servaga kaneeli-suhkruküpsised olid. Rohkem ma pole selles majas käinud.

Raudtee jaamahoone. Minu lapsepõlves oli ta heledam roheline, vahepeal oli kollakas (hele-ooker). Nüüd siis selline, ilmselt algupärane. Perroonid on kadunud! Vasakult kõrvaluksest sai saiakesi osta. Minu lemmikud olid leht-taignakeelekesed (vist olid sellise nimega); suhkruga kaetud, õhulised, piklikud-kandilised. Ja keskmisest uksest... ootesaalis oli ajalehe-kiosk, mille müüjanna alati juttu tegi.

Kodutee. Vasakul pool teed paistab veetorn; seal oli astilbedega lillepeenar.

Pilte Elvast. Ainult mõned, mis...

Oraval on hall talvekasukas; mul on tunne, et talveks on ka kõrvad pikemaks kasvanud. Triks-traks.

See rada viib meie maja juurest paisjärve äärde.

Paisjärv.

---

Tavaliselt ei taha igasugust jampsi pildistada. Aga noh, kolm kilomeetrit teerada on nimetatud "Väega teeks". Kunagi tavaline metsarada ei ole enam tavaline metsarada. Nüüd on raja ääres tõrvatud puukujud. Metsas on puusuusa-ajastu suusakuuri lõhn. Ja need kujud on nii naiivsed! 

Põhjakonn ja näkk.

Ja neid on palju!

---

Rabastuva kaldaga Vaikne järv.
Ja selle lähedal on surnuaed.

Surnuaiad on botaaniliselt huvitavad kohad. Seal võib kohata eakaid kultuur-taimi. Esiplaanil on sabiina kadakas, Juniperus sabina.

Hariliku kuuse sammas-vorm, Picea abies 'Columnaris'.

Selle pildi alla on maetud meie hoidjatädi. Ilmselt on tema emale ja isale paigaldatud kivi tema enda kavandi järgi tehtud; on nagu hoidjatädi käekiri ja ilumeel. Käisime ka koos surnuaial, aga siin ta toimetas omaette.

Harilik elupuu, Thuja occidentalis 'Columna' (või/ja 'Fastigiata').
Seda, miks ma taimi oma aias kollektsiooniks ei nimeta, sellest kirjutan vast tulevikus ja muust, kui ikka suudan sõnastada: miks ma aeda teen.

Ei tea, kui ma oleksin praegu 5 aastane ja 30 aasta pärast neid kujusi enam poleks, kas ma igatseksin neid tagasi. Ei tea.

Lihtsalt üks maja.

Siin me elasime; palju on muutunud. Läätspuud ja maja on ikka sama koha peal. Õunapuudelt me saaki ei jõudnudki saada.

Järgneb Tõrvaga...