Linnu määramine ei läinud kergelt. Umbes paar nädalat tagasi nägin üht hääletut tumedat kogu, oli hämar, vana kõrge lepa harude vahel, liikus ühelt teisele; mõtlesin veel, et nugis nii kõrgele roninud, või ronk magab. Aga, aga enne lund, tänasest vist juba kuu aega tagasi olid sumedad õhtud; siis kuulsin kakulise häält; kummastav veidi nõiduslik oli - kostus kilomeetri pealt nagu oleks paarisaja meetri kaugusel, heli meenutas milleski koera haukumist ja hobuse hirnatust. Üks oli selge, klassikaline kodukaku huu-uh-uh-uh huuu see polnud. Ja novembrist ei meenu nii kajavat põldu. Ja kõik oli vaid ühel õhtul, edasi on vaikus olnud. Lapsepõlvest meenub, et Saaremaal naabrite juurest saunast tulles nägime suurt ja täitsa valget öökulli, istus aida kohal kastanil; oli karge ja kuuvalge öö. Tartus toomel on kodukakud, siin on suviti kõrvukrätsud öösiti peakohale tiiruga kohutanud ja ise ehmudes sulekõrvad püsti löönud.
Mõni päev tagasi vaatasin toa aknast, et kes vanal pirnõunal istub, madalal võra sees. Küll toimetas, ajas tiibu laiali, väga veider, midagi nagu rippus, nagu oleks nugise saba ja nugis mingi linnu kätte saanud. Ja see kõik toimus pikalt. Minu uudishimu ei annud rahu - kui ta veel seal on siis lähen õue vaatama. Läks madala lennuga ära. Potsakas lind, aga mis liiki...
Täna vaadati mind nõnda:
Mina nägin teda selja poolt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar