TUNNIKE VÕHMAS

Võhma külje all oli Balti keti ajal inimtühi lõik - lihakombinaat haises. Veidi hiljem on Võhma jäänud ainukeseks kohaks, kus minu nina all on noaga vehitud, hirmutasid küll, ja käed külge pandud, et raha pommida, mõlemad kambad käitusid igatpidi aralt, polnud ka kohalikud, bussijaamas angeldaja tülitas käheda häälega: "Poiss, osta emale liha." See kõik oli, ja masendav töötus oli seal. Ja nad ei saanud ka minult raha.

Kui ajalugu ei vaata, siis pole ka tulevikku. Täna vaatasin sealsel näitusel pilte Võhma eelmise sajandi algupoolelt - ühel sajandialguse pildil oli rukkipõld.

Siis tuli raudteejaam... ja eksport-tapamaja...

Sel sajandil näen Võhmat ilusa pisilinnana. (Parema meelega nimetaks sellist mõõtu asulat aleviks.) Võhma on nii väike linn, et aiandusseltsi "Kanarbik" tegevus paistab kohe silma.

Täna läksin vaatasin veelkord lähemalt. Käisin "Võhma juurikat" kaemas. Ei plaaninud sealt midagi osta - vaatasin väljapanekuid ja mõtlesin. Mõtelda on mõnus.

Kõrvitsaliste näitus.

Mulle üks aednik rääkis, et aednike vaadatakse kui erilisi inimesi. Kuidagi eriliselt ebamugav hakkas, kui kahekesi, aednikud, omavahel olime. Viisin jutu mujale.

Viinamarjade kasvatamisest olen ikka aeg-ajalt mõelnud. Tänane mekkimine tekitas rohkem mõttekohti - esmalt keelel, siis maos ja siis soolestikus. Viinamarjade kavatamist hakkan nüüd põhjalikult uurima.

Teen reklaami.

Sellise ilmega taime tahan ka oma peenrasse: ilusad tugevad varred ja kena sügis-värvus, aga Neillia affinis on külmaõrn ja liiga suure kasvuga.

Käisin Võhmas jalgrattaga ja linnakese piiril põrkas minu silma väike pruun põrnikas, kui ta silmast kätte sain, siis määris sõrmed pruuni ollusega kokku. Mul kogu aeg üks silm jooksis vett seal. Ja ka üks tere jäi ütlemata. Teine kord ütlen.

-

Minu tänane magustoit: 'Noarootsi punane'. Meie oma talupoeglik maitse, see ongi mõnus. Ka ühes Võhma aias nägin ploomipuu raputamist; väike tüdruk jooksis elevuses ploomipuu all; seal oli vast mõni peenem sort.