Kõige suurem sigatsemine toimus, kui üks külajobu sõitis autoga maja eest läbi, vaatas, et peenramaa on ees, võttis korraks hoo maha ja samas andis gaasi ja sõitis üle peenarde! Nõmetsejaid ikka on. Ootasin huviga jobu tagasiteele asumist, et teen talle noomituse, aga ta jäi metsaääres kinni ja sõitis teist kaudu tagasi.
Paar aastat tagasi juhtus selline asi... värava juurde kogunesid külanaised. Samal ajal lahkus autoga minu juurest üks inimene. Mõne minuti pärast ta helistas... vaadaku ma aeda: "Aias on hulk inimesi. Nad ei läinud metsa, keerasid aeda, lähevad maja taha."
Eks nad arvasid, et peremees läks ära, et hea võimalus uudishimu rahuldada. Karjakesi ollakse julged. Sai siis küsitud: "Mida või keda otsite?"
Nad põhjendasid oma käitumist sellega, et üks inimene, kes 20 aastat tagasi suri, oli lubanud. Tore?!
Jama küll, kui minu noore ploomi otsas on ainus esimene vili ja selle võtab ära suvaline külamutt. Sama ka õunapuudega.
Nad ei saanudki aru, et imelikult käitusid; kui nad metsast tagasi tulid, sättisin ennast aiamaale, kust kõrvu kostis möla: "Ei tea, kas me siin võime liikuda?" läksid ilusa ringiga jalgratasteni.
Eelmisel aastal ei jätnud ükski külanaine jalgratast aia najale. Nii et asjad ikka muutuvad.
See ei ole muutunud, et igal aastal on teeots autoga kinni pargitud.
Täna sõitis üks vanem mees lausa iluaeda, muidugi, ilu on suhteline, aga ikkagi. Tuli nagu Suur Sugulane keset aeda. Miks ma peaksin oma aias võõraid autosid näha tahtma. Veider. Mina ju ei pargi oma autot aleviku poodi külastades tema hoovi!
Kuidas küll inimesed mõtlevad?
Inimesi on igasuguseid, ei teagi, mis on määravam, kas lastetuba, hoolimatus või ahnus. Ka meile on tuldud peaaegi akna alla seeni korjama ja siis imestatud, kui kutsumatuid korrale kutsud ja aiast välja ajad. Õnneks on selliseid juhuseid üksikuid.
VastaKustutaJah, meie oma hobidega naabri õuele laiutama ei lähe, aga mõned arvavad, et kogu maailm on nende päralt. Kahjuks.
Need, kes on end minu aeda luba küsimata pressinud, on kohalikud inimesed. Tean enamvähem kõiki pressijaid. Need üleval pool loetletud "kangelased" peavad end ÜLIMUSLIKEKS. On ikka veider (minu seisukohast), et nad arvavad endil luba olevat minu aia keskel oma autot parkida - peaaegu akna all, pärs lillepeenra kõrval, seal kus rohi madalamaks niidetud, iluaias, et mina arvestagu sellega. Oh, ma tahaks kõigi inimestega sõbralikult läbi saada, aga kuidagi ei õnnestu, sest oh seda haput pilku, kui juhendan neid auto parkimisel. Olen siiski näinud inimesi, kes suudavad 100 meetrit rohkem käia, aga maru tüütu on "põliselanikku" õpetada. Tänane vanamees ajas vastu, et sinna, kuhu soovitati auto panna, et sealt on rägune metsa minna, aga sellepeale maaparandus-insener ei tulnud, et kui diagonaalis põld ületada, siis pole tarvis alusmetsas rähelda. Oh, mul ei ole mingit huvi oma koduaeda parklat rajada - mõnikord lausa ehmun, kui näen oma aias võõrast.
VastaKustutaSee on küll veider kant kus kohalikud sedasi käituvad :( Äkki pead endale suure, isegi väga suure koera võtma ? See mõjub rohkem kui rääkimine. Keelusilte ju ka tobe panna aga ...Minust kaoks ka igasugune sõbralikkus sellisel puhul, ma isegi ei tunneks süümekaid kui ma kutsumatud üsna räigelt sobivamale rajale suunaks, sest inimese kodu on püha.
VastaKustutaEestlane on piirde-inimene. Võibolla aitaks kui sa õueaiamaa ümber püstitaksid kerge mõttelise latt-aia. Sellest ületulemine on juba räme privaatsuse rikkumine. Aga kuni aeda ei ole, siis võetakse seda, kummaline küll, kuid eikellegimaana. Ka alevikus. Kui meil aeda ees ei olnud, situtasid möödaminejad meie ukse ees oma koeri ja see oli nende meelest normaalne. Siis kui üks mutt hakkas rongi peale minnes oma jalgratast meie kuuris hoidma ja oli veel pahane ka kui ma ütlesin, et ma ei tahaks oma tagaaias rohkem teda kohata, siis otsustasime, et aitab, nüüd tuleb aed ette teha. Oli selline vana puumaja jaama lähedal, aga välimusest hoolimata meie kodu.
VastaKustuta