Üks pika-kobaraga mustsõstar jäi kripeldama.
Pika-kobaraga mustsõstra aias olin kohanud paksult mesilasi täis mets-viinapuud. Mesilasi oli nii palju, et ei julgend lähemalt vaadata, et mida nad seal teevad. Nüüd oli õhtu ja nägin... mets-viinapuu on hiline õitseja.
Õhtu veetsin kunagise Kabala (kunagi Viljandimaal, praegu Järva maakonnas) mõisa maadel.
Kabala Vietingoffide matmispaik Meossaare küla keskel. Vahepeal oli kabel täitsa võsas, nüüd teda hooldatakse; on projekt ja programm.
Kabel.
Meossaare maastik.
Kabala mõisa keskus. Kabala mõisa hiilgeajast pole ma sattunud lugema ja kuulma, suur maavaldus oli ta küll.
Mõisa peahoone on ümbruskonna suurim. Kabala mõis oli "Uhke Maja" ja suur-suur lahmakas põldu ning metsa. Mõisa maa-alal elav maarahvas jäi ka pärast mõisa-ajastu lõppu osalt "moonakateks"; nii ruineerivalt oli Põhja-Viljandimaa mõisa tagurlik elu mõjunud.
Mõisa aednikumaja; vaade mõisapargist. Lagunenud osas oli lillede maja ja kõrgete puude all paistab viljapuu-aia müür.
Üks mitmest mustsõstra-aiast.
Rukis.
Üks karusmarja-aed.
Liiliad ja päevaliiliad. Ruuge päevaliilia õite jaoks on siin juba liiga hämar.
Ehitusvõtteid vaadates... talumaja aknad on suuremaks tehtud - kui väiksed nad olid? Selle rehielamu üldine välimus jäigi endis-aegseks. Oletan, et aknad suurendati 1930ndatel ja elamu ise võis olla ehitatud juba enne talude päriseks-ostmise aega, enne 1870-80ndaid või sellel ajal.
Hoovi servas olles kuulsin kuuskede taga või sees meetriseid samme. Korraks tundus, et tegu on inimesega, aga kes seal... . Jäin põdra või metssea juurde, sest rukkis olid korralikud rajad sisse tallatud. Aga maja juures tulid need meetrised sammud minu suunas. Orav.
Sellelt puult ta kohe edasi ei hüpanud, keeras otsa ringi ja jäi mind vaatama... kui ohtlik võin hüppe jaoks olla; tuli tagasi minu peakohale ja passis liikumatult ja vaatas pikalt; läks tüvele tagasi; proovis kõrgemat oksa edasiminemiseks kasutada; aga ikkagi tuli tagasi madalamale oksale ja jätkas teed.
Tee läheb siit.
Mina läksin päikeseloojangut vaatama
(kadaka isastaim ja emastaim)
ja ära koju.
Kadastik Kesk-Eestis on ebatavaline nähtus. Ilmselt on siin tegu karstunud kohaga.
Koju.
Ma just mõtlesin, et sellised kadakad ja Viljandi-Järvaamaal? Aga no siis siiski! Ilus pildiseeria. Lagunevad hooned teevad nukraks, ilusad niidud parandavad tuju.
VastaKustutaOlen Tistouga sama meelt, kurvad ja õnnelikud pildid aga ilusad pildid kindlasti ja muidugi see meetriste sammudega oeav, see oli tore tegelane :)
VastaKustutaOravad on väga uudishimulikud. Kunagi kui sai päevast päeva ühe objekti peal tööl oldud, siis teatud kellajal tuli orav pea kohal olevatele okstele ja jõllas pikalt-pikalt. Tuli veel allapoole ja kõõlus oksa peal, et ikka paremini näha. Iga päev käis sedasi uudistamas. Aga vanad kohad on huvitavad...samas, maaelu näib olevat viimastel aastakümnetel nii soiku vajunud, et heinamaad kasvavad võssa ja kunagised küladevahelised pinnasteed samuti.
VastaKustuta