Tegin selle aasta esimese jalgratta-treti Viljandi maakonna kirde-nurka. Treenimatuse klassika - 2,5 h-l muutuvad reied valutavateks pakkudeks; tuul puhub vastu, kruusateed on vara-kevadiselt pehmed; tuleb lihtsalt kannatada, sest valutavate raudjalgade pikk punkt möödub 1,5 h pärast; varsti jalutan 2,5 h ja siis juba treenitult 2,5 h rattasõitu tagasi, tuul on tagant.
Kopra maja Navesti jõega.
Venevere voor. Talude majad on ümber voore.
Talude teed suunduvad harjateelt veere alla.
Lumevaese talve järgne kevadine suur-vesi Navestil.
Kahel-pool talu-teed on astelpaju-istandus.
Astelpaju-istandus.
See on juba üks teine küla. Tee läbib kunagise majapidamise hoovi: ühel pool on lauda-, teisel pool elumaja-ase. Ennevanasti asetsesid siin kaks talu: Kuuse ja Kadaka; hiljem oli üks majapidamine kokku; Kadaka nimi jäi peale... sealpool oli elumaja.
Vaatasin, et siia on istutatud saledad kuused. Need kaks puud on siberi nulud - nende vanust vaadates, alles hiljuti elati siin.
Vaatasin siinsete külade elanike arvu muutumist; lihtsustades kirjutades... see arv on viimase 25 aastaga 3 korda vähenenud, ja vähenes juba varem.
Ja siis pikiprofiilse pinnakattega maastik. Jalutasin nendes tubades. Vist isegi tantsisin nendes saalides. Tõesti, kui keegi nägi, mida ma seal tegin? Mida ma terve päeva tegin?
Neid maalappe ümbritsevad kiviaiad; puud on siia hiljem tagasi tulnud.
Noor lepastik on kümme sammu kiviaiast sissepoole tulnud; ääred on olnud traktori jaoks soised.
Siin talus on kivik-betoonist seintega ait. All on kelder, mis siiski on vett täis.
Aida esine on traditsionaalse ulualusega. Eesti talud said just üles ehitatud, aga nõukogude võim tuli ja lagastas ära.
Õunapuud.
Hoovi üht serva jagavad saarepuud elumaja- ja laudapooleks. Lauda vare paistab. Siinsed talunimed lõpevad pea-aegu kõik saarega (ikka geograafilise saarega).
Seitsme küljega kaev.
Ploomiaed.
Laudad on siin hiiglased. Siin on tegeletud veisekasvatusega.
Kaev laudas ja piimanõu.
Akende algusest on maakivi-müüri jätkatud saviseinaga; akende vahed on varisenud-sulanud ühesuurusteks kuhjadeks müüri ääres.
Toad (saalid).
Risti-suunaliste kiviaedade kõrval on ka kraavid.
Ühe talu elamust on nii palju alles jäänud. Tubade pool on ida-kirde otsas.
On metstulbid... on veel ebajasmiin ja sirel.
Maakividest ait. Enamus hoove on siin sarnase planeeringuga, ainult ehitusvõtted on erinevad.
Soosse laskuv maaserv. Siin olid heinaküünid. Suve teisel poolel karjatati loomi ädalal.
Maa reljeef on näha.
Muld on siin üllatavalt tüse.
Veel üks elumaja koht.
Toad (saalid).
Elekter on siin olnud.
Õunapuud on.
Üks elamu. See on osalt maakividest elupoolega ehitis - ilmselt köögi ja sahvri osa. Elamu elupool paikneb lääne-edela otsas.
Kaev.
Madalam koht seljakute vahel.
Iga talu juurde läks selline tee. See on neist kõige laiem ja paremini säilinud.
Suur roosa kivi on pajudega kroonitud.
Siin on "maaparandusega" karjatee üks kiviaed rohmakalt teise vastu lükatud, või vähemalt on üritatud.
Peatee:
Õunapuu.
Ühe elamu lääne-edela ots.
Vana pärn ja pärna taga ainuke katusega hoone, mida seal-kandis nägin: suitsusaun.
Kivid on keset maalappi pandud, ilmselt oli plaan neid purustada, aga plaanid muutusid.
*
See seitsme küljega kaev, sellist pole ma varem näinud. Neist olematuks muutunud taludest on kahju.
VastaKustutaIlusad pildid :)
VastaKustutaNavesti jõgi? Tuttav nimi. :) Sugulaste juures külas käies imestan alati, et kas kogu eestimaa on nii maha käinud või just see kant eriliselt? Talud, mis olid õitsvad 30 aastat tagasi, on praegu ahervaremed. Kuidagi väga järjest. Näiteks Jälevere sillast Vändra poole minnes. Ja ega Võhma poole pole parem pilt.
VastaKustutaNeid mahajäetud kohti vaadates tuleb alati kurbus peale. Meie külas on õnneks seis vastupidine, kui nõukaaja lõpus elas külas seitse inimest, kõik pensionärid, siis nüüd on elanikke üle seitsmekümne
VastaKustutaSisemaised inimtühjad kohad on tekkinud inimeste nõrkusest. Kaasajal on raske iseendast sõltuda. Juba kaks (2) km kõrvalist teed jätab abituks. Nõnda on ka Kesk-Euroopas; mägikülas enam ei vananeta, jalad on rühkimiseks nõrgad, tullakse linna "surema" - vähemalt kerge surra.
VastaKustutaInimesed ei tea mida maaga teha; talu ei toida, mets nagu oleks raha, aga ka selle majandamine vajab oskusi. Kui seal ringi vaatan, siis näen kasutut varandust.
Olen poole oma elust maal elanud ja näinud katkendlikult viimase 25 aasta arengut. Pisike näide alternatiivsest liikumisest (trantspordi valiku võimalusest): kunagi, "varakapitalismi ajal" viis maa-buss mind rongi peale. Siis tuli "suurem bussi-ärimees", pani liini käima 10 min. hilisemalt, et ma kasutaksin veel tema kahte bussi, makstes iga kord sõidualustamis-maksu. Kas ma teen "bussi-ärimeest" õnnelikuks? Vaevalt.
Väga emotsionaalsed pildid, vähemalt minu jaoks. Aga inimeste lahkumiste põhjuseks oma kodukohast on süüdi aeg. Just muutuste aeg. Ja ei tea, kas see nüüd just inimeste nõrkus on kui ta läheb oma eluga edasi mujal. Minu lapsepõlv möödus teisel pool Navestit, Järvamaal. Tean nii mõnegi sealtkandist põlneva pere lugu.Talupoeg kui nähtus on väljasurev liik. Eriti väiketalunike aeg on otsakorral.. Peale majandite lõpetamist ja maade tagasiandmist on maale jäänud ju vaid suurmaaomanikud ja vabandage väga,eluheidikud. Väiketalunik ei ole tõesti ellu jäänud.
Kustuta