REIS JÄTKUB JALGRATTA, BUSSI JA LAEVAGA

Jalutasin hommikul postkasti tühjendama, aga posti polnud, jalutasin tagasi, võtsin jalgratta ning läksin tiirule. Külavahel küsisin külamehelt üle aia, et millal post tuleb? Ütles, et just tuli ja et vahel tuleb alles õhtul. Nüüd olin postkasti võtme majja jätnud. Läksin kunagist kodu vaatama, seal elavad uued inimesed ja naabritele tere ütlema. Mõnda inimest on tore näha! Tore on ka uusi toredaid inimesi näha! Käisin oma kodumajas, kus polnud 26 aastat käinud. Olin sellest erutunud nii, et õhtul ei tulnud und - siiani pisut.

Lahkudes külast keskpäeval; sügiseti on siin vahest nii pime ja vaikne - kõik mis liigub, liigub hääletult ja midagi pole näha.

Tagasi sõitsin väikse tiiruga...

läbi Kalli,

läbi Vana-Lõve

ja mööda Valjala maalinnast:

Iga aastaga paistab põõsaste ja puude vahelt linnust aina vähem - pole enam lambaid, nüüd on silt.

Ja käisin ümber Valjala kiriku: siin on ristitud kogu teadaoleva kirja minu esivanemaid, ka minu ema, sest siin oli lähim kiriku koht tema sünnile, kuigi perekond oli kirja järgi läinud ortodoksideks. Oli II maailmasõja ärev viimane aasta ja habras tüdruk...

Ajaloost ei jaksa kirjutada, aga ehk niipalju, et siit, lõhkudes põhjaportaali, läksid saarlased 1343. aasta ülestõusu ajal paradiisiaeda, kõik sakslased tapeti ja kirikupapid miskipärast uputati merre. Kaks aastat puhus tuul paradiisist läbi, siis tulid sakslased tagasi, müürisid uksi vähemaks ja akende alumised ääred kõrgemale. Umbne kristlus.

-

Järgmisel päeval, pühapäeval bussi oodates, bussi millest A. oli nimekirjas dikteerinud... pühapäeviti ja internetis ongi asjad teistmoodi - sellist bussi polnud. Jäi aega jalutamiseks. Kiriku uks oli avatud, sees viis inimest pühapäevast jutlust ootamas...

Külgseinte paaris-aknad.

Kaared inglitiibade all on laeva-nina kujuga.

Teel mandrile.