Mis on mets?

Kakskümmend aastat tagasi ümbritsesid seda rabaala metsad. Praegu on pilt selline.

Mis on mets? Mis on metsa majandamine?

2002. aastal oli pilt selline - eelmise pildi ülemise otsa osast. (Pildid Maa-ametist.)

Metsas

(Digi)fotograafiast

Olen hariduselt fotograaf. Ma ei oota kunagi head fotot, siiski, mõnikord olen vaadanud pilvi/valgust ja kahju tundnud, et pole olnud võimalust fotoaparaadiga hulkuma minna. Aga ma ei jahi pilte. Pildid kukkugu varukast. Imestan, kui loodusfoto-konkursi žürii hindab suure vaevaga sündinud pilte, põhjendavad töökusega I, II ja III kohta, see on äärmuslus.

Kui 5 aastat tagasi digifotoka ostsin, tegin eelnevalt põhjaliku eeltöö, peamine kriteerium oli, et aparaat pintsaku taskusse mahuks, hindasin objektiivide tööd ja pildi hele-tumeduse ülemineku võimekust, lisaks pidasin vajalikuks liigutatavat ekraani. Teine kalkulatsioon oli hinna oma. Enda maitsele vastav, taskusse mahtuv pannkookobjektiiviga hübriidkaamera komplekt maksab tänaseid hindu vaadates 918-1248 €; aga ostsin siiski poole odavama, 500 €-se Nikon'i kompaktkaamera, sain üle veerandi hinnaalandust, mis kinnitas ka valikut, 700 € juures oleksin võibolla läinud teist teed.
Vaatasin kompaktkaamerate tänast valikut... praegu vastab sarnasele valikule veidi üle 500 €-ne Sony DSC-RX100 varasem arendus (pean oluliseks ekraani pööramise võimalust, siis saab kõhult kadreerida), aga nüüd ostaks ilmselt kaks korda kallima kaamera - pannkookobjektiiviga (normaalobjektiiv) hübriidkaamera komplekti Fujifilm'i valikust, kust silmasin ka 5 aastat tagasi, või Canoni hübriidkaamera makroobjektiiviga (normaal).

Veidi ka Nikoniusust. Mulle meeldib Nikoni'i JPEG, see on konkurentide omast (justkui) tonaalsem.

RAW-sse pildistan väga harva, ainult siis, kui soovin ühtlustada taeva ja maa joonistavust. Ma ei näe vajadust kuhjata mahukaid faile ja nende sügamine on tüütu. Nii pildistangi peamiselt JPEG-sse; valguse temperatuuri sätib Auto 2 (warm lighting); säriaja ja ava panen käsitsi - olen kaamera ekraani enda silma järgi sättinud ja harjunud teda erinevates valgusoludes kriitiliselt nägema.

-

Mõni järeltöötlemata JPEG ajaloost:

  

Metsas ja rabas

Käisin täna metsas ja rabas. Jalutamise pärast. Eelmisel korral polnud fotokat kaasas. Metsa minek on peaaegu unenäkku sisenemine; seekord olin koos emaga, kes juba aastaid surnud. Minu melanhoolia on meeldiv, kerge, meditatiivne. Ema oleks tahtnud metsas surra... ja et metsa loomad ja linnud tema kere ära sööks ja laiali tassiks. Ütles, kui palju olen mina loomi söönud, miks nad ei võiks mind süüa, mis lihast raisata! Ema oli väga ratsionaalne ja ta oli suur metsades kondaja. Mina ei pääse viimases ligilähedalegi. Lapsepõlvest mäletan Elva männikuid ja sirmikuid. Hiljem, Saaremaal, käisime koos puid tegemas, oli kolm kilomeetrit minna, üks aasta saime küttepuud raielangi koristamisest, oli lõke ja leib praepekiga ja tee ja lumi ja pimedas tagasi tulemine. Jõhvikal käisime seitsme kilomeetri taha rappa, kilomeeter oli päris metsa, seal oli üks kõrgem koht, kus oli kunagi elamine olnud, öeldi Rahu või Rahuelu, täiesti metsa sees, sealt laskusime lõikeheinasohhu, tuli raba, lõikeheinas oli kõhe käia. Mustikal käidi koos, inimesi oli seitsmest perest, Saadu Oss töristas putkepilli, et teataks, kuhu koguneda; nagu muinasjutt. Sootammikusse oli mai lõpus asja, kaunis kuldking õitses. Seenelkäigud, pähklilkäigud, maasikalkäigud, jõulukuuse otsimine ja toomine; kuuski seal kandis eriti polnud, tuli minna naaberküla taha, kalasuitsutamiseks lepa toomine oli ka tükk otsimist, kasvasid männiku taga soos ja ühel kevadel ronis ema mändide otsas, korjas käbisid, veetis nii puhkust ja vanaonust metsavaht paistis silma töötulemusega, ema teenistus oli suur. Siin oli ühtelugu kiri suure toa laual - läksin metsa; siis ootasin linnast tulnuna teda teinekord pimedas, käisin õues kuulatamas, muretsesin, et mis, küll tema teadis.

Raba on väga kuiv, ei tunne kohti äragi, täitsa teist moodi - hein kasvab. Leidsin ühe laugastevahelise salaoja, mis kuivaga sisse vajunud, huvitav, et mina pole kunagi sinna sisse astunud, võibolla lihtsalt ei mäleta.

Aed.

Aeduba teeb teist viljumist; sellist suve teist ei teagi.

Basiilik teeb kolmandat nopet.

Nägin unes, et keegi avastas minu tehtud filmid "Karikas täis" ja "Piisk karikasse". Aga ma ei osanud neid kommenteerida... karikatega polnud nagu tegemist. Aga päris huvitav oli neid üle hulga aja vaadata, neis oli elukergust. Olin veidi liigutatudki, et off art mõjus oli. (-Off art- on mõiste ühest teisest unenäost, kus uudishimulik professor küsis, kas tegelen ikka kunstiga, vastasin, et teen off arti.) Unenäo emotsioonid kipuvad tihti eufoorilised olema, aga mis sellest.

Olen selle suve jooksul mitu korda A-le kurtnud, et miks mind tõsiselt ei võeta, milles asi. Aga A. peab mind mittetõsiduse eeskujuks ja nii jääb vastus saamata.

Hetk A. argipäevast.

Mõni aeg tagasi rääkisin B-le, et nägin õpetust, kuidas teha häid pilte ja et mind häiris õpetus kompositsioonist - jutt oli kolmandikele sättimisest. Minu arvates on kompositsioon hästi pildistamise juures täiesti kõrvaline asi, mis sest jälgida... ega ta ka midagi halba tee... . Esitasin B-le omapoolse maailma lihtsaima kiirkursuse kava, aga tema ütles minu teise punkti juures, et läks keeruliseks, olen eluvõõras. Mul kaks punkti ongi.

Täna A-le oma unenägu rääkides ütlesin muuseas, et olen kunsti suhtes kriitiline, et eesti fotokunstnikest meeldivad mulle ainult kaks, üks neist teeb sitanikerdisi ja ma ei tea, kas ta end fotokunstnikuks peab, mina teda pean. 
(Tegelikult meeldivad kolm.)

Puravikud talveks

Käisin eile jällegi metsas, seenekohani jõudes oli tunne, et olen koju jõudnud. Korjasin puravikke.
Hoidiseks tegin neid nii. Üks porgand, üks üle keskmise sibul, veidi vett poti põhja, et porgandiviilud oleks vees, mett, soola, nelki, pipart, 5-liitrine pott triiki puravike tükke täis ja tasasele tulele keema. Lõpuks lisasin 30% äädikat 1 supilusikatäis 1 liitri kohta. Kokku sain 2,3 liitrit hoidist.

Väike seenenäitus

Lehmatatik, liivtatik, roosa liimik, kollane pilvik, valge puravik, soopilvik (mahe), porgandriisikas, kitsemampel. Seekord sai selline söögiseente valik toodud, käisin korraks metsas.
Sootatikuid oli ka, aga oli valida pehme jalaga lihakamaid tatikuid. Ja soomusvöödikuid nägin, aga miskipäras ma ei korja neid, kuigi lõhna järgi olen määrangus kindel, täitsa krõmps seen paistab olema; aga ilmselt tekitab tõrke välimuse sarnasus mürgiste seentega. 

Jahtisin ekstra roosat liimikut, aga ainult paar peotäit sain. See aasta ei olnud päiksele avatud metsaservas lehmatatikuid, metsa all oli küll, aga roosat liimikut oli seal väga vähe. Tegin seeni viies liigilises jaos ja degusteerin: 1) tatikud, 2) kitsemamplid-mõned puravikud, 3) porgandriisikad, 4) roosad liimikud, 5) pilvikud.
Roosa liimik on hõrk, tatikud niisamuti...

"Väiksed maastikud"

Taluaed ja kabeliaed. Täna käsin poes ja käisin ka südamerahustuseks väiksel maastikul. Kaks käiku ühes käigus. Rapsiõli oli odavam. Küll oli hea väiksel heinamaal viibida, ilmselt on püsirohumaana arvel, või mine tea. Panin jalgratta ühe kase najale ja jalutasin, kahjuks on seda väikest maastikku nii vähe.

Kabeliaias kõigest mõtlesin, et mida siin puudelatvade kohinas mõtiskleda. Ja kui ka oleksin pingil istet võtnud, oleksin ilmselt lihtsalt molutanud... puude kohinat ja sooja sügistuult nautinud. Ma ei tea, mida baltisakslased tegid, et olla eestlased, ära nad siit läksid. Maa-aadlik kõlab nagu löömamees.

Taluaed.

Ja ikka käin ühes aias õunavargil ja imestan, et kuidas sealne 'Croncels' (esiplaani kollane) lõpetab ja minu aia sama puu poogendid ei küpse.

Punapeet ja

basiilik 'Tuscany'.

Punapeeti pole tarvis kuidagi maitsestada. Piisab külmsuitsu skumbria soolasusest ja basiilikust. Törts hapukoort ja veidi punast sibulat.