Tahtsin, et leiva juuretis oleks minu enda mark. Selleks tuli ta ise teha; kõik maailma juuretised on kusagilt alguse saanud. Minu mark sai 'Wealthy' õunast, täistera rukkijahust, veest ja suhkrust; ahju otsas valmis - kolm ööpäeva valmis.
Neljandal päeval alustasin tainateoga; tegin täisterajahust ja veest hapukoore-paksuse keedutaina ning lasin tal jahtuda ning lisasin juuretise. See kompott seisis ühe ööpäeva, jällegi soojas.
Viiendal päeval ärkasin varakult, et leib kerkiks õhtuks (ikka soojas). Tainasse lisasin kolm komponenti: sool, suhkur ja rukki täisterajahu.
Leivategu saab selgeks ainult tehes: esimesel korral ei tea, kui niiske peab tainas täpselt olema ja kuidas ta kerkib.
Esimese korra kohta võin päris rahul olla: maitse on hea, juuretis töötab. Juuretis pidi ajaga paremaks minema. Jah, ja küpsetamises on veel palju lihvida.
Leib on püha. Kannatlikus on püha. Maja on püha.
Vaimustav, peaaegu nagu muinasjutt, lihvi täiuslikkuseni st. seni kuni ise old absoluutselt rahul :)
VastaKustutaLeivategu on tõsine tegu, olen seda paar talve tagasi lähedalt näinud. Ka seda lihvimist. Juuretise algus oli kefiiri ja leivaga, sealt edasi juba nagu ikka. Esimesed leivad olid väga hea maitsega, küpsesid hästi kõvaks ja kerkisid vähem. Umbes kolmas või neljas kord olid juba ideaalsed. Koduleival on üks väga suur viga - see saab liiga ruttu otsa. Eriti palju kulub seda siis kui veel soe on.:)
VastaKustutaVäga hea välimusega leib, usun küll et maitse vastab välimusele. Juuretis säilib väga hästi külmkapis külmutuse osas juhul kui küpsetuste vahele pikem aeg jääb.
VastaKustutaIlus tegu, suurepärane välimus ja hea lõhn on isegi läbi ekraani tuntav.
VastaKustutaTubli tegu! Inspireeriv.
VastaKustuta