JAANUARI-ÕIED JA VIHM
-
Kollane krookus. Arvasin, et läheb nädala lõpuks lahti, aga talv vist on ikkagi plaanis. Mullamutid on seekord väga tegusad olnud; uusi alasi hõivanud, lausa meelt mõrudaks tehes. Sibul-lillede seemikute ala vaatan hinge kinni hoides, et muti kuhjake suuremaks ei kasvaks ja teist kõrvale ei tuleks. Kaua sa ikka suudad hinge kinni hoida... ja krookuste altki käik tehtud.
Maailmas tuleb kogutud pirniseemneid hiirtega jagada; mina korjan ja puhastan ja nemad söövad...
Iirised, need varajased, mis päikse käes on lillad, õhtul-öösel sinised. Olen neid kohanud siin ja seal. Istutasin nad tigude söögisõimest kevadel varakult uude kohta laiali. Mulda panin palju puutuhka, sest eelmisi katsetusi vaadates - iirised naudivad seda. Pildil on kaks sügist õievart, viimased õied võttis külm ära.
Millega see lõpeb?
-
Harilik kadakas, juniperus communis. Vastu hommikut oli palju vihma. Kadaka valisin männi-aluseks, aga kuna männiga läheb veel aega, siis on ta praegu männi kõrvane. Ka kadakaga läheb aega: kõigepealt kiskus ühel kevadel sulav lumi ühe suure haru küljest, siis sel suvel, enne jaani käis kits sarvi sügamas - majast paarkümmend sammu eemal. Esimene mõte oli isegi, et üks poiss on teda draakoni pähe nüpeldanud, antagu mulle see andeks! Nüüd siis vaatab, kuidas alumiste harudega kasvab.
Põldudel on vee loigud; see on porilomp tee otsast.
tänavune talv on võtnud minult nii reaalsus- kui ajataju aga muidu on kõik sama ja sarnane, selliseid karvaseid õisi mul pole, ülepea mul pole enneaegseid õisi, selliseid ka pole, mis siiani oleks vastu pidanud
VastaKustutaKarvane päevakübar on maapealt täitsa elus, tardunult elus. Jätsin osa taimi alles, et koguksid lund ja märgiksid teatud kohti, oleks isegi tuulevarjuks.
KustutaKülvasin üle-eelmisel aastal vanade seemnetopside ja -kottide põhju. Osad topsid olid teadmatu sisuga; tavaliselt ma teadmatuid taimi ei külva... aga alati ei saa ka despoot olla. Ja tärkasid, mis tärkasid.