Tallinn

Postkaart endale Tallinnast: Jaani kirik tuleks siiski lammutada; asupaik on küll hea, aga arhitektuursesse pilti ei sobi, no ei sobi.

Üks soe ja kergelt vihmane päev viis mind sadama ümbrusesse ja Kalamajja jõlkuma.

Sadama kontorid ja laod.

Haljastuses on võimalik sellist vaadet nautida

ja kohviks idülli.

Ümarates majanurkades ja õilsates materjalides on tavaelule dopamiini. Kalamaja...

värviesteetika: roosa, elevandiluu, roheline ja pruun.

Jaapani aed - ühe paartunni võtsin Kardrioru pargis ekstra ette seal kuhu koeraga ei tohi minna.

Tegin väikse rattatiiru; jalust ära.

Pilistvere surnuaias jalutasin. Mind häirib seal rohu niitmise üleküllus. Suvehakul hakkab pilt kurekelladest kirjuks minema ja siis käiakse trimmeriga üle, kõik on sodiks pekstud taimedega kaetud. Kui niitmist vähem oli või polnudki, siis oli pilt rammus...

Vaesusunud pilt, hauatähised mõjuvad kui orkidega kivid kehval põllul.

Kulgemise mõnu.

Tühivaade. Ei vaatagi nagu midagi, kuulen, lind lendab, hea vaade, kuigi nagu ei vaata midagi.

Tänane menüü

Juba eile hommikul märkasin, et 'Orliku' maani vajunud oks on õuntest hõredaks jäänud. On kergesti varisev sort. Õunad on küpsed. Laual olev sügisõunte valik sai täendust. Eile tõin naabri aiast ka 'Sügisdesserti', et oleks võrdlust rohkem. Naabri aed oli dessertidest juba pea tühjaks käidud, nagu viimasel paaril aastal on olnud. Oma aiast praakisin 'Sügisdesserdi' juba mullu välja, tuim õun. Viljaliha kirjeldatakse "keskmise tihedusega", aga see ütleb vähe. Ma pole õunte "svammilisuse" kirjeldamiseks veel head väljendit leidnud, kas leiangi, aga siiski, kindlasti on seda kuidagi kirjeldatud... peaks maailma kirjandusse sukelduma... poolkõva, kore... jäme tekstuur, keskmise mahlasusega... keskmise tihedusega, mahuline, mahlakus keskmine... . See viimane on kõige lähem. See viimane iseloomustab ka "svammist" 'Koitu', ju siis oli aretaja Aleksander Siimonil viljanüansside eelistus laiaslaastus paigas. Täheldan ka Kalju Kase sortide puhul üpris ühe-kahelaadset lähenemist viljade maitsele.

Pildil olevad õunad on kõik head: 'Koit', 'Sügisdessert', 'Orlik', 'Kaja', 'Paide taliõun' ja '?'. Kui täpsemaks minna, siis minu lemmik on 'Paide taliõun' oma pika vürtsika järelmaitsega, õun ei tüüta ära, võtan veel teise. '?' järgneb, olen teda plaaninud ka oma aia põhisortide hulgast korduvalt välja arvata, aga siis satub suhu täisküps vili, see magusus, see ninajuurde tungiv kisselline bukett ja suhkrutega järelmaik. Ja jääb. Rohkem ma täna sorte esile ei tõsta.

Paar lauset ka 'Orlikust'. 'Orlikul' on cortland-lobolik iseloom, aretatud on ta sortide 'McIntosh' ja 'Bessemjanka Mitšurinskaja' ristamise teel. Iseloomustan teda 'Cortlandi' kaudu: kui muid lauaõunu sahvrist pole võtta, siis on ta väga lugupeetud delikatess-õun.

  

Kaunis koduaed 20

Neli aastat on läinud niuhti, eile käisin ühes koduaias, sellise vahega, ja viskasin külade õunapuudele pilku peale.

Neli aastat tagasi: /2020/08/vaiksed-maastikud.

'Tellissaare'.

Need aga on mee noodiga hilised suveõunad - meeldiv mesine järelmaik.

Kreek.

Kreegivõsa.

Hall pappel - Populus × canescens.

Koju tõin õunu kahelt puult; suurem ports tahab järelküpsemist, eks näeb.