Täna ennelõunal oli mõnus ilm. Pestud-loputatud ilm, nagu pärast lund ikka, ja vaikus ja valgus, aga pildimasinat kaasas polnud. Pildimasinaga käisin õues hiljem... seda meeleolu enam polnud. Vaatasin puid ja üldse igale poole. Kuulsin suure linnu tiivavihinat ja justkui kleepuvat naksatust vastu puud. Musträhn oli, huvitav, tutt oli aga punast värvi ei hakanud silma, päris jupp aega vaatasime teineteist, kuni pildimasina ta poole suunasin... siis minnakse tavaliselt kiirustades minema, nii ka tema, läks metsatukast üldse minema.
Vaatasin õunapuid: olen ühe kitaika mitmesordiliseks aedõunapuuks ümber pookinud. Kitaikal on hea okste väljumisnurgaga võra. Pookisin kirjanduse nõuandeid ja enda loogikat kasutades püstisema kasvuga sordi alla poole ja nõrgakasvulise sordi üles. Nüüd olen saanud õppetunni. See värk ei tööta. Nimelt, alumised oksad kasvavad võra sisse, katsusin probleemi leevendada toesemoodustajale jäetud II-järgu okstele pookimisega, aga olulist efekti sellest pole. Tegin kaks järeldust: 1) alumisteks oksteks tasub pookida laiuva kasvulaadiga sorte ja 2) püstise kasvuga (ja tihenemisele kalduvaid) sorte kasvatada pigem tihedama istutusega üksikpuudena.
See lumi on jäänud kaetud roosipõõsa varju; kuhjasin sinna lund, et kaitsta roosi lähedusse potiga maasse kaevatud pistikuid, et ei viisi neil mujal ja muud moodi silma peal hoida, loodan et korralikult puitumata kasvudega pistikud talvituvad kadudeta ja minu jaoks mugavalt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar