reede, 8. november 2019

Järvselja taimeaia viletsus

Veidi arglik soov midagi ära teha viis mind Tulba taha. Aga sattusin tulemusi mittehindava ja valetava juhi alla...
Pookimiste väljatuleku % on masendav. Ja kvaliteet. Aga see ei välistanud jutte just talle pookimise "saladuste" usaldamisest, tõlgin: väikse inimese jutt lootuses, et teadmine on ehk võim.

Igaks juhuks lisan, et pookimise oskus pole salateadus, on vaja teada taimede füsioloogiat, õppida käsiraamatutest ja meistritelt ja kasuks tuleb ka miski, mida mina nimetan lihtsalt tunnetuseks; ka seda viimast on võimalik õppida, tuleb kogemusega, siiski veidi keeruline õpetada, näiteks, et puuliikide koor on erineva tugevusega.


Mõistatuslikud külvid. Kaks viimast pilti on õunapuude teise suve seemikalustest; mis kvaliteeti loodetakse nõnda saada - nõutuks tegev. Seemned on külvatud imelikult tihedalt ja jäetud pikeerimata. Tühi, aega raiskav töö on tehtud.


Veel külvipeenraid. Nende juures pahandasin taimeaia juhatajaga, et soov siit mullapalliga istikuid saada on jabur, võtsin kollased kastanid müügilt maha. Ühtlasi sain juhatajalt teda, et "õige aednik" oskab siit mullapalliga välja kaevata... poolaasta jooksul kuulsin korduvalt mõisteid "sündind aednik" ja "õige aednik". Aga neil sõnapaaridel pole mõtet peatuda.

Väsitav oli kuulata taimeaia juhataja juttu, et külvid on puukooli jätkusuutlikkuse alus. Oh, kui äraspidine kogu see värk oli, algusest lõpuni.


Arusaamatu.

Selline (omandatud) kolme võttestikuga avamaa-puukooli pidamine on puudulik. Sellist pilti nägin elus esimest korda.

Neid veel mõned aastad tagasi hooldatud ja laiendatud peenraid pole tarvis taga igatseda, majanduslikus plaanis oli ja on tegu hullusega.

Kauplemisel oli/on omapärane loogika - ärme taimede eest eriti hoolitse ja laseme hinna poole võrra alla, lõpuks katsume euroga lahti saada. See mõtteviis on täiega ära lörtsinud mõiste -UUS SOODUSHIND!-. Jah, tunnistan, mind ärritasid "uued soodshinnad" ehk 1 € ja 0,5 € maksvate taimede müümine.

Nii katsusin hiina sidrunväändikule algset hinda tagasi saada.

See pole teab mis erandlik punt. Tuhkpihlakas. Vist olid poogitud. Kuidas sellise arengu eest ühtlast (määratud) hinda küsida...


Need korea vahtrad tõin müügipatsilt okaspuude vahelt ära nüüd sügisel. Kevadel nägid nad välja pleekunud hallide kuivanud latvadega. Kuivanud osa lõikasin kevade lõpus välja. Umbrohu kitkumisel ei näinud mingit mõtet, kogust arvestades lootsin tööliste peale, et ümberistutades teevad ka umbrohust puhtaks. Aga selgus, et nii siin ei tehta. 

Siin sain ühe praktikandi üheks päevaks appi, valisime tugevamad-tervemad punased vahtrad välja ja istutasime ringi.

Need jõuetud mandžuuria vahtrad istutasin kolm (kas tõesti?) aastat hiljem samasse potti tagasi. Suvel vaikselt proovisin, et kas on perspektiivi kui taime normaalsele kõrgusele kergitan ja uue mulla panen. Hakkasid kasvama küll. Siin taimeaias välditakse taimede ümberistutamist kui katku. Siin kraabitakse umbrohuga pott pooltühjaks, mis tähendab, et potti jäetakse ka osalt umbrohu jäänuseid ja pannakse uus muld peale ja surutakse puuke kõdunenud mulda sügavamale sisse, puu juurekael jääb mulla alla ja juured poti põhja, umbrohi saab värsket kasvukeskkonda. 

Segadus taimeaias on üldine, põllul ja müügiplatsil, püsililli on siin ja seal, kõik segamini. Kevadel paigutati roosid üle platsi laiali - kõik, kõik, kõik on segamini. Roosid sain kevadel enam-vähem kokku koondada, seda läbi vaidluse, et selleks pole aega, nad on kogu aeg nõnda olnud, kus tühi koht sinna paneme ja veel jaburaid põhjusi, lõpuks taimeaia juhataja valas pisaraid, aga tehtud sain. Kuigi pilt sai parem, ei tunnistanud juhataja seda kordagi, sest toimunu oli jäik hoop tema "autoriteedile", alandas seni "saavutatut".
Aga nüüd ülal olev pilt. Siin küsis klient:"Miks nii väärt taimed on sellises olukorras?" Kuna taimeaia juhataja sattus samas olema, palusin tal vastata. Aga too jooksis lihtsalt ära. Nagu ikka, ega tal tööpuudust ole.

Sügiseni laiali olnud marjapõõsad koondasin ühele reale, kohe tekkis sortidest selge ülevaade... mis kõik jäi klientidel kevadel ja suvel avastamata, sest prügimäega võrtsustatav segadus peitis endas paljutki.

Mul pole aimugi sellise kvaliteediga maarjakaskede müügiplatsil hoidmise eesmärgist. Ja neid oli kolmes kohas, vist isegi neljas ja üksteisest täiesti eemal.

Ja need ladvata püramiid?-tammed. Kui vanad nad on? Kellele? Mis hinnaga?

Kokkuvõtteks: kogu suve jooksul tegelesid neli (põhikohaga) töölist okaspuude ja lehtpuude müügiplatsil umbrohu eemaldamisega neli tundi, see oli maksimum kaks kasti näo kohta.
Tegelik vajadus oleks olnud teha kogu platsilt vähemalt neli umbrohu eemaldamise ringi. Kuna tajusin selgelt taimeaia juhataja vastutöötamise taktikat, siis tegutsesin peamiselt üksi, nii kuidas motivatsiooni jagus. Palju taimi sai uuesti kasvama ja värvi aetud, ja maha müüdud. Vaatamata jamadele sai aastate pikkune iga-aastane stabiilne kahjum vähendatud kolmandiku peale, ilmselt veel vähemaks, aga see pole enam minu asi. Ega jamad minu lahkumisega sealt kuhugi kao. Taimeaia juhtimist iseloomustab jätkuvalt süsteemitu sipsimine ehk korralagedus.

PS - hüve ei peaks eeldama nõudlikuse vähenemist töö kvaliteeti. Odav populaarsus on odav.



1 kommentaar:

  1. Anonüümne13.11.19

    Nõus selle kirjeldusega. Kahjuks.

    VastaKustuta