pühapäev, 29. jaanuar 2017

KAUNIS KODUAED 12

Olen siin aegajalt postitanud rubriiki "Kaunis koduaed", kus mõni kord olen olnud kriitiline ja irooniline. Vahest mõtlen, et olen nagu 1930ndate kriitik, kes heidab rahvale ette väikekodanlikku kreemililledega kreemitordilikke ja ülekuhjatud aedu. Kriitik olla on raske, see nõuab argumenteeritust, tühja lahmida on rumalus. Seetõttu oleksin ideaalis vait. Aga siiski, nõrkus on inimlik...

Ma ei mõista meie (Eesti) aedades kasvavat kivi-lasundite moodi. Kivide vahed on täis istutatud igasugu taimi, domineerivad eri värvi okaspuuvormid, mis on tavaliselt enam-vähem ühes mõõtkavas; ei mingit vormide kujundlikkust, ainult kirju mass. Kuidas selline trend tekkinud on? Miks ta levib? Kas need prügilatele sarnased lookleva servaga hunnikud on ilusad või praktilised?

Meil on tegutsemisvabadus, iga inimene võib oma koduaia kujundada enda maitse järgi, välja arvatud parklinnades, kus on keskkonda kaitsvad kokkulepped, mis seavad piiranguid kõrghaljastuse hoidmiseks, aga alumises rindes on ikkagi vabadus tegutseda... kas on erilist mõtet mõne mulle arusaamatu trendi pärast vinguda. Tegelikult ei ole. Aga ikkagi imendub minusse pead vangutama panev ollus. Olen rumal.

Et kogu mu jutt ei oleks enesehaletsus, siis panen siia alla pildid ühest mulle meeldivast aiast. See alevikuaed on rajatud 1960ndatel tellitud aiakujundus-projekti alusel. Projekti autotit ma mälu järgi nimetada ei oska, tean et see on väljaselgitatav. Ta oli Eesti esimese iseseisvusaja mees; nõuka ajal oli ta juba pensionil, kasvatas oma koduaias taimi müügiks ja tegi ka eraaedadele projekte.
Aed on kujundatud minimalistliku selge joonega. Projekti on muudetud minimaalselt: terrassiala on vähendatud-lihtsustatud ja üks raskesti niidetav mururiba on lillepeenraga asendatud. Kujundust hoidnud(hoitud) aed on kummardus aednikule, selline aed on väga-väga suur haruldus. Lummav.
Peenrad on kujundatud üheliigilistena; rooside kollektsioon.

Üksiku neitsikummeli on kukeharjarea taha toonud kas lind või hiir.

Majatagune varjatud terrassi koht. Siin kasvab hostade rida; maja ees (nurga taga) pikutab astilbede rida.

Kuuri ees on elulõngade väike kollektsioon ja

siin flokside oma. Lihtsus on võluv.


kolmapäev, 18. jaanuar 2017

laupäev, 14. jaanuar 2017

Pealelõunane ärkamine

Eile õhtul sadas kerget lund, täna pealelõunal ärgates vaatasin aknast välja, läksin tegin hommikueine värskest õhust. Väikeste lindude parv liikus puudelatvades. Sume talvepäev.
Lumest valgem nirk tõttas talle omaselt nähtavalt ja nähtamatult ümber minu; lootsin et ehk õnnestub teda ka pildistada, aga kaamera silm oli tema jaoks hirmuäratav. Nõnda siis pildistasin tema jälgi.


Põldude vahel trehvasin rebast, ta tahtis kasutada teed mille ääres seisin, kuulsin ta samme enne kui nägin, mina ehmusin esimesena.




neljapäev, 5. jaanuar 2017

esmaspäev, 2. jaanuar 2017

Aasta lõpp ja 1. jaanuar Mulgimaal

Veetsin aastalõpu Lõuna-Eestis sõprade ja sugulaste seltsis. Nagu ikka, minust korterites ja majades passijat pole, nii jalutasin päevavalgel ajal ringi...

Muinaslinnus "Tõrva Tantsumägi". See esimene pinnase-hunnik on ilmselt korvidega kantud; muinasajal ei olnud veel tsinkplekkpangi, millega tänapäeval võtaksin ette nii mahuka pinnase vedamise töö.

Tantsumäe pealinnus.



Ohvrikivi Helme jõe kaldal. Lugesin sealt infotahvlilt ja ka Keskonnaagentuuri Infolehelt, nagu oleks see kivi varem kusagil mujal olnud, see peaks ikka suur valu olema, et nii rasket kivi ühe talumehe hoovilt teise tassida või et varem asus kivi hiies. Minu meelest pole siit hiis kuhugi kadunud, ainult kallas on tuhande aasta jooksul veidi varisenud.
Vahest mõtlen, et lohkudega ohvrikivid ei ole tegelikult ohvrikivid. Olen tähele pannud, et "ohvrikivid" paiknevad vanade teede ääres, läheduses on näiteks jõe ületuskoht ehk kogukondade piir; nii võib neid lohukive pidada kokkuleppe või kauba tegemise või infovahetuse kohaks; vaikiv kaubandus on ju teada asi... vaikides on võimalik igasugu infot jagada.

Helme Kõrgekalda liivakivi paljand. Kaldast voolavad jõkke allikad; pisut kahutanud pinnas tegi kallakul kõndimise lihtsaks; päris külmund või vihmast libedasse pinnasesse poleks itaaliapärased talvesaapad kinnitunud.

Vaade platoo servalt Helme jõe orgu.

Laugem lang Helme jõe orus. Ilmselt oli jõelamm kunagi täiel alal heinamaadena kasutusel; praegu võib öelda: "Jõgi voolab metsas."

Vaikus ja rahu, aega on, jõgi voolab, milline jõe värv – kas detsembris on jõgi kõige värvilisem? Loodus ja jalutamine on mõnuaine komponendid.

Maastikul liikudes muutus valitud tee kolmeks teeks. Küsisin kindluse mõttes ühelt kohalikult, kes puuriida juures puudega kõlistas, et milline tee üle oja viib, ta vaatas mu itaaliapäraseid talvesaapaid ja ütles: "Silda seal küll ei ole, aga võibolla kivilt kivile hüpates pääseb läbi, keskmine tee on, mis ületuskohani viib." Ütlesin talle, mis asja sealkandis jalutan, et vaatasin geoportaalist, et siin on Tõrva ümbruse kõige mitmekesisema reljeefiga maastik, otsin maastikuvaateid, pildistan, ning hakkasin orgudevahelise platoo kõige kõrgemasse põllustatud tippu ronima, et sealt vaatan kaugusesse, mida kõike näen... aga teejuht jäi minust mõtlema, kuni poolel künkanõlval kuulsin tema häält, astusin alla tagasi (heinamaa künkakese tippu ma ei jõudnudki). Ta juhatas mind metsas olevale suurele järsule nõlvale, kus on kevadel väga ilus, aga praegu on detsember, lisas ta. Läksin siis hoopis metsa kõrge kallaku juurde, tõesti, muidu polekski sinna sattunud. Nüüd hiljem vaatasin geoportaalist järgi... see ongi sealkandi kõige uhkem nõlv. Tegelikkuses on see nõlv palju järsem, pilt petab. Kevadel pilguga alla noorde värskesse rohelusse sukelduda on tõesti ilus tunne ja enne seda sinililled.
Tipus on tormid kõvasti metsa räsinud; pildistamise kohaks valisin tuumakama metsavaate.

Põld languga järgmisse orgu, milles voolab Eenuse oja.

Eenuse oja ja väike lamm. Minu vanas reisiatlases on selle oja nimeks märgitud Keisrioja, et siis Keisriorg.

Üks noor neiu tuli koeraga jalutades mulle järgi, kummikud jalas, ilmselt vaatama, kas olen ikka teiselpool oja. Ei olnud. Kui juba olin, siis läks ta kummikutega sumades oja kõige laiemast kohast läbi tagasiteele.

Org läheb üle platooks.

Platoo.


Tagasi läbi oru linna.

Helme jõgi.

Kolmandal päeval jalutasin linnas ja vaatasin maju ja linnaloodust...



Tõrva linna dendropark. Pildi järgi otsustades on park vahepeal unaruses olnud ja siis (hiljuti) rekonstrueeritud. Puud asetsevad pargis süsteemitult. Igas linnas võiks olla rahvahariduslik dendropark.



Tagasiteel koju vaatasin Karksi mail Oti metsõunapuu üle. Arvutajad pakuvad puu vanuseks 270 aasat.

Head uut aastat! Aitäh sõbrad!