esmaspäev, 17. juuli 2017

Väänroos ja kukekannus

Minu lillepeenras on ainult kaks taimeliiki, mis eesti aedadesse viimase veerandsaja aasta jooksul tulnud, ülejäänud on vanemad. Seda kukekannust kasvatas ka minu vanaema; kasvas näärelehise roosi ja mustasõstrapõõsa vahel. Väänroos kasvas juba minu lapsepõlvekodus Saaremaal - ema oli pistoksast kasvama pannud. Mandrile toodult kasvas maja seina ääres; teda talveks ei kaetud, igal suvel kasvatas maapinna lähedalt mõne uue võrse ja õitses suurte lopsakate õisikutega. Sorti pole suutnud määrata. Kõrgus jääbki selliseks, õisi on külmadeni. Õie toon on heidelberglik, aga ehituselt teist moodi ja õisikus rohkem õisi. See peenras olev roos on kasvanud juhuslikult heinamaalt leitud taimest. Vedasin kunagi maja eest mulda heinamaale jäänud künnivakku, sealt tema pärit ongi, ilmselt juurejupist alguse saanud, samas ei saa välistada ka seemnest kasvama hakkamist.


Isekülvanud mungalill, neid ilmub igal aastal välja. See mungalill on mälestus ühest kaugemast reisist - oli õhtuhämarus ja tema kumas väikses suvemaja aias, oli mungalillede peenar ja pisike maja.

Ja peenrasse sai istutatud uus pojeng, 'Festiva Maxima'. Nüüd on pojengidega rahu majas, kuigi üks öösse vaatasin netist pojenge, et tuvastada üht tume-magentat ja komistasin tumepunase jaapani õietüübi otsa, sirged tavapoole õievarred olid võluvad, aga see selleks. Jätan oma aeda viis pojengisorti: 'Starlight', kaks erineva ilmega "Rubra Plenat", vana roosa ja 'Festiva Maxima'. Teised pojengid annan ära, uus kodu on neile olemas. Palju pole vaja, kui maksimum olemas. 


1 kommentaar:

  1. kukekaanus on üks ütlemata ilus lill, minu omad on sel aastal häbiväärselt madalad kahjuks :)

    VastaKustuta