laupäev, 15. aprill 2017

B.-le

B. tahab oma parkaeda 'Suislepa' õunapuud. Pakkusin talle uuemaid sorte, aga tema jäi ikka 'Suislepa' juurde. Mis siis ikka, vana 'Paide taliõuna' ja ...
Emapuu on selline - ümbruskonna kõige värvilisema ja maitsvama viljaga. 'Suislepa' puu isikupäraks on "pehmus", mis kajastub pildilt kujundlikult.

Aed.

Külmade põhjatuulte eest kaitseb aeda kõige tõhusamalt kuuskede rida; sekka ka teisi. Vaatan selle aia mikrokliima tekitajaid kui aiakunsti kõige kõrgemat taset - seda ei ole võimalik ületada.

Ars longa.


2 kommentaari:

  1. Kas sordid on ajas muutuvad? Et vana suislepp ei ole see mida tänapäeval puukoolist saab? Teisisõnu, pole tänapäeva puukoolide taimed enam "päris need" mis olid omal ajal?

    VastaKustuta
  2. Kalju Kask on 'Suisleppa' kunagi uurinud. (On ilmunud üks artikkel "Sotsilistlikus Põllumajaduses" millalgi 1960-1980 vahel, mul on see väljamärgitult olemas, aga selle otsimiseks pole mul hetkel jaksu) Kuna peale suuri külmi ja II maailmasõda ei levitatud enam häid suisleppi, siis ta otsis uut algmaterjali paljundamiseks. Vana sordina on talle tekkinud palju teisendeid. K. K. arvates on 'Suislepp' tundlik/mõjutatav kasvukohast. Tema tähelepanekul kasvasid ilusad ja värvilisemad viljad rohuga kaetud pinnasel. Arvan, et praegused puukoolid paljundavad ikka neid värvilisi-häid 'Suisleppi'. Minu tähelepanek on, et 'Suislepp' ei saavuta igal aastal head maitset, jahedal suvel jääb rohumaitseliseks ja puu tahab kasvada valgusküllases ja õhurikkas kohas; hämaras jääb vili väikseks ja kehvaks.

    Mõned vanad sordid on ajas muutunud. Näiteks 'Paide taliõun' on muutunud pisut varasemaks.

    VastaKustuta