Ilus soe tuuline päev oli. Õhtu tuulevaikne. Õhtul toodi õunu degusteerida. Puuviljade aretamine oleks justkui suunatud mahedamaitseliseks, kõik kolm nimeta Polli uusaretist olid lahjendatud maitsega (nt: lahjendatud valgeklaar või askorbiinhappe-tilgakesega vesi), õunad kõik väga ilusa välimusega, mina neil muud perspektiivi ei näegi, kui et ainult vaatamiseks. Soome magedatest sortidest ma ei räägigi... . Vana suvisort 'Korobovka' oli kõige mitmekesisema täidetud mekiga (väike punane õun vasakul all). Mina ei viitsi mahe-mahedaid õunu süüa, mis sest veest närida, aga huvitav oli ikka... nuusutad ja mõtled, mekid ja mõtled ja unustad või jätad meelde. Head ööd!

KAUNIS PÜHAPÄEV

Pirnõunte tippaeg.

Suvedaaliad... aeda suurendades tekkis aia äärealale haritud maaga serv, mille lilli täis külvasin. Hea võimalus lilleküllust proovida; süda on kohe rahul, nauditud. Lilleseemneid kasvatan koos maaga ise, nii neid seemneid jätkub.

Ja 25 ja peale ruutmeetrit külvasin ka pruudisõlge...

MA ARMASTAN OMA RADU

Metsas on ikka hea olla; käisin täna ühel vanal seeneringil; siiani on uuematel seeneringidel nõud täis saanud ja vanale seeneringile polegi läinud; nüüd oli nagu oleks kohanud head sõpra aastate tagant; emotsionaalne; korra isegi rõkatasin. Raba oli vett täis sadanud; kraavides vulisesid veed.

Valge puravik, kirju puravik, pomerantspuravik, kasepuravik, männi-kivipuravik ja harilik kivipuravik.

Ja kukeseened.

KAUNIS KODUAED 11

Mõtlesin varahommikul, et milline on aiakunsti ja eramu-arhitektuuri koosolemine, et klassikaks saanud majad ja klassikaks saanud aiad oleksid nagu eraldiseisvad asjad... paljukest neid koos käsitletakse...

Täiesti eraldiolev nähtus on meie taluõu taluelu õitsengu ajal 20. sajandi eespooles: oli hoonete ja maa harmoonia, peremees toimetas enda äranägemise järgi, ehitas maja ja perenaine istutas floksid kaevutee äärde.

Taluõu Saaremaal:

Noore Vabariigi ajal abistasid ärksamaid maamehi talude rajamisel juba õppinud arhitektid. Tuntumad maa-arhitektid olid õde-venda Erika Nõva ja August Volberg, kes ise ka maalt pärit. Tolle aja arhitekt pidi kursis olema kogu talumajandusega.
Üks taluarhitektuuri võistlustöö Teise maailmasõja päevilt:

Siis aga hakkasid toimuma imelikud asjad - nõukogude okupatsioon lõhkus tehtu. Lubatud oli minimaalne individuaalmajapidamine. Linnaelanikud kasvatasid oma väiksel krundil puu- ja juurvilju, sest kauplusest polnud alati köögivilja saada, kvaliteetset köögivilja oli eriti harva.

Vaata lisa: http://tulpjatulp.blogspot.com.ee/2015/03/kaunis-koduaed-5-1931-kuni.html

Jah, Eestis pole klassikaks muutunud eramuaedu. (Kas tõesti on aiad lühiealised või tundmatud?) Ilmselt on aiakunstiklassika puudumise üheks põhjuseks maja ja aia-arhitektide töötamine eraldi; nõukogude ajal ei tohtinudki vist olla erabürood, kus oleks olnud võimalus mõlemal koos töötada, tegutseti vabakutselistena eraldi ning maja arhitekt tegeles miskipärast ainult majaga, kuigi erakliendile oli ju võimalus lisaks ka aed kujundada, aga küllap siis mitmekülgseid loojaid polnud, sest aiaarhitektuuriga seotut õpetati pärast Teist maailmasõda minimaalselt, päris maastikuarhitekte ei koolitatud üle 30 aasta üldse ja palju põhitöö kõrvalt ikka jõuab teha, heal juhul sai aiast skitsi. Ilmselt on aiakujunduskunsti varjus olemise põhjuseks ka vastava ala kriitikute puudus ja aianduse teisejärguliseks pidamine Nõukogude Eestis, sest 1950-datel õppinud aiandusarhitektide põlvkond (7 inimest) siiski tegutses päris usinasti, nad olid ju ainsad. Huvitav oleks tänapäeval, tagantjärgi tutvustada nende tööd [uurida, kas on säilinud materjale omaaegsest fotonäitusest], see osa on eesti arhitektuuriloost puudu; mina pole kohanud kunstiajaloo-käsitlust nõukogude aja aiaarhidektuurist, kui sellest ei saa raamatut, siis peatüki saaks ikka.


Seevastu on meie jaoks klassikaks muutunud eramuid palju. Aga 20. sajandi eramu-arhitektuur on nii lai teema, et sellel lihtsalt ei jaksa ja pole ka mõtet siin peatuda. Alla lisasin kaks näidet, kus aed ja maja on plaanitud terviklikuna arhitekti poolt (vast ikka mõlemal); mõlemad on arhitektide endi kodud; harva võib näha eesti arhitektide loomingut laiema vaatenurga alt.
Valve Pormeister:
http://yokoalender.ee/uks-maja-valve-pormeistri-kodumaja-mooni-tanaval/

http://register.muinas.ee/public.php?menuID=architecture&action=view&id=1370

Raine Karp:
http://wiki.azw.at/sovietmodernism_database/home.php?

SEE OLI SIIS AUGUSTIS

MINU AIA SUVIÕUNASORDID

'Kasper'. Väga hea maheda hapukasmagusa maitsega, eriti maitsev täisküpselt. Tarbimisaeg suhteliselt pikk, viljad valmivad järk-järgult (sort moodustab õied ka üheaastastele võrsetele - sealsed õied avanevad hiljem, seetõttu on õitsemise ja valmimiste aeg pikk), puust võtad ja sööd. Maitse meenutab 'Liivi kuldrenetti'. Puuduseks on, et õunad ei pruugi jahedal suvel saavutada head maitset, näiteks eelmisel aastal.

'Astrahani valge'. Mahlakas, väga hea veiniliku vürtsiga. Mahakukkunud üleküpsenud viljad kaotavad igasuguse maitse, viska minema.
Vilja koor 'Valge klaarõuna' moodi kuiv, kuid paksem. Poogitud haru viljus 3 aastal, seega varakult.

Emapuu - 'Astrahani valge' on suure kasvuga.

'Tallinna pirnõun' kasvatab püstised sihvakad oksad; puu on sel aastal saagist lookas. Puu all on juba pehme viljalihaga magusaid vilju. Sordi puuduseks on mõrkja maitsega koor ja köögiõunana ei oska tema magedat viljaliha kuidagi kasutada. Puu on suur ja vana, üks stabiilsema saagiga sort minu aias, noorena, esimesed 20 aastat ei tahtnud ta kuidagi saaki anda. Hindan tema klaasjaks muutunud vilju... on briljantse maitsega, neid söön ja nende juures ei mõju koor mitte kuidagi mõrkjalt.

Pirnõuad tippajal.

Peale nende on mu aias veel 'Valge klaarõun', 'Krügeri tuviõun', 'Martsipan' ja 'Suislepp', aga neid ma esile ei tõsta - 'Martsipanist' plaanin hoopis loobuda, viljad on tuimad-maged ja 'Suislepp' ei saavuta jahedal suvel peent maitset ja küpsemine kattub varajaste sügisõuntega.

MIS SA HING VEEL TAHAD?