Vaatasin täna perekonna pilte...
Mustlane ennustas mammale, et saab püksata mehe. Ja kui mamma esimest korda oma tulevase mehe kodu külastas, siis istumiseks pakutud tool lagunes koost; kogu tuba sai koi-tolmu täis - mamma oli kõhn inimene. Papa kodus töö rügamist polnud - pill mängis ja tantsiti; nad elasid sellise koha peal, kus teelised alati puhkasid... istudes jutt käis. (Olen näinud papa õe perest pilti; kõigil on naeratus silmis, pilt mõjub kontrastselt arhiivides kohatud maarahva tõsiste piltide kõrval. Vaatasin naeratavaid inimesi kohe pikalt.) Ka mina olen seal mäe peal puhkamiskivile tagumikku toetanud; niisama istumiseks on kivi liiga kõrge, aga kompsuga toetamiseks täpselt paras.
Juba pärast II maailmasõda polnud papa sünnikodust rohkem jälgi kui sirelipõõsas ja õunapuu.
See oli armastus.
Ja papa oli nägus mees. Mamma oli range naine - ka enda vastu. Ta käis alati puhaste riietaga... ja kui oli vaja õigust mõista, ei kartnud ta kunagi end ohvriks tuua. Näiteks, kui ta Siberisse küüditatud tütre (ka mamma poeg viidi Siberi vangilaagrisse) natsionaliseeritud vara oksionile pandi (ka poja vara pandi oksionile), et nõnda nõuka riigile raha varastada, siis pani mamma hõlmad vaheliti ja läks oksioni-platsile ja võttis seal olnud tütre õmblusmasina ja ütles: "Te pole selleks midagi teind, et seda enda omaks pidada!". Ta ei vaadanud tagasi. Ja sellest sammust ei sündinud tema vastu midagi halba; tal oli ju õigus. Õmblusmasina viis Siberisse järgi juhuslikult küüditamisest pääsenud tütrepoeg (need on teised seiklused); masinast sai seal elatusallikas.
Ilmselt oli mammale andnud "hariduse" ka Saksa okupatsioon. Mil ta viidi Tallinna keskvanglasse saksa-vastase propaganda tegijana. Nimelt, sügisel kartulivõtu ajal külanaised soigusid, et minu poeg on vene sõjaväes ja minu poeg on saksa sõjaväes, mis nii saab... . Mamma ajas selja sirgu ja ütles: "Teind nii nagu meite Timmi!" Minu vanaisa - Timmi, nii oma poega mamma kutsus, varjas end mõlema sõjaväe eest. Aga samas oli ka pealekaebaja - ilmselt kade inimene. Ja nii püssimehed vana-vanaema vangi viisid.
Tagantjärgi ütles mamma, et ta pole oma elus nii kaua puhata saanud, kui seal. Sealt sai ta välja tänu oma kindlale meelele... ilmselt vangla ülerahvastatusest või kes teab miks lasti vanglast osa inimesi vabaks. Mamma nina ees tõmmati uks kinni. Mamma tõmbas jõuga ukse uuesti lahti ja astus välja, samas ütles: "Mul pole siin midagi teha!" Ta ei vaadanud tagasi. Lahkus.
Ja küll olid mamma elu lõpu-aastad keerulised: talu oli käest võetud, hoov oli porine ja täis kolhoosi nuumveiseid, ise käis ta tööl kaugemal sealaudas, ta magas samas talu lakas, samal ajal raske haigus laastas keha. Ja ta ei olnud üldse kindel, et palga tehtud töö eest kätte saab, samas oli vaja oma kahele lapsele Siberisse pakke saata: tütar viidi sinna väikeste lastega. Mamma suri liiga vara. Papa nuttis häälekalt terve öö.
Mustlane ennustas mammale, et saab püksata mehe. Ja kui mamma esimest korda oma tulevase mehe kodu külastas, siis istumiseks pakutud tool lagunes koost; kogu tuba sai koi-tolmu täis - mamma oli kõhn inimene. Papa kodus töö rügamist polnud - pill mängis ja tantsiti; nad elasid sellise koha peal, kus teelised alati puhkasid... istudes jutt käis. (Olen näinud papa õe perest pilti; kõigil on naeratus silmis, pilt mõjub kontrastselt arhiivides kohatud maarahva tõsiste piltide kõrval. Vaatasin naeratavaid inimesi kohe pikalt.) Ka mina olen seal mäe peal puhkamiskivile tagumikku toetanud; niisama istumiseks on kivi liiga kõrge, aga kompsuga toetamiseks täpselt paras.
See oli armastus.
Ja papa oli nägus mees. Mamma oli range naine - ka enda vastu. Ta käis alati puhaste riietaga... ja kui oli vaja õigust mõista, ei kartnud ta kunagi end ohvriks tuua. Näiteks, kui ta Siberisse küüditatud tütre (ka mamma poeg viidi Siberi vangilaagrisse) natsionaliseeritud vara oksionile pandi (ka poja vara pandi oksionile), et nõnda nõuka riigile raha varastada, siis pani mamma hõlmad vaheliti ja läks oksioni-platsile ja võttis seal olnud tütre õmblusmasina ja ütles: "Te pole selleks midagi teind, et seda enda omaks pidada!". Ta ei vaadanud tagasi. Ja sellest sammust ei sündinud tema vastu midagi halba; tal oli ju õigus. Õmblusmasina viis Siberisse järgi juhuslikult küüditamisest pääsenud tütrepoeg (need on teised seiklused); masinast sai seal elatusallikas.
Ilmselt oli mammale andnud "hariduse" ka Saksa okupatsioon. Mil ta viidi Tallinna keskvanglasse saksa-vastase propaganda tegijana. Nimelt, sügisel kartulivõtu ajal külanaised soigusid, et minu poeg on vene sõjaväes ja minu poeg on saksa sõjaväes, mis nii saab... . Mamma ajas selja sirgu ja ütles: "Teind nii nagu meite Timmi!" Minu vanaisa - Timmi, nii oma poega mamma kutsus, varjas end mõlema sõjaväe eest. Aga samas oli ka pealekaebaja - ilmselt kade inimene. Ja nii püssimehed vana-vanaema vangi viisid.
Tagantjärgi ütles mamma, et ta pole oma elus nii kaua puhata saanud, kui seal. Sealt sai ta välja tänu oma kindlale meelele... ilmselt vangla ülerahvastatusest või kes teab miks lasti vanglast osa inimesi vabaks. Mamma nina ees tõmmati uks kinni. Mamma tõmbas jõuga ukse uuesti lahti ja astus välja, samas ütles: "Mul pole siin midagi teha!" Ta ei vaadanud tagasi. Lahkus.
Ja küll olid mamma elu lõpu-aastad keerulised: talu oli käest võetud, hoov oli porine ja täis kolhoosi nuumveiseid, ise käis ta tööl kaugemal sealaudas, ta magas samas talu lakas, samal ajal raske haigus laastas keha. Ja ta ei olnud üldse kindel, et palga tehtud töö eest kätte saab, samas oli vaja oma kahele lapsele Siberisse pakke saata: tütar viidi sinna väikeste lastega. Mamma suri liiga vara. Papa nuttis häälekalt terve öö.
